Esileht » Online » Online artiklid »

20.03 Kristuse surmast ja ülestõusmisest

20.03.2008 | | Rubriik: Online artiklid

On tunda, et ka tänapäeval jääb inimene kannatusajast sügavalt puudutamata just oma ebamäärase asetuse tõttu sündmuses, saades seega ka sama ebamäärase osa ülestõusmissündmuses. Kuigi ühelt poolt on lunastus sündinud fakt, kordasaadetud lunastustöö, mis maksab kõigi aegade kohta, siis teiselt poolt peaks sündinud fakt uuesti korduma olevikus. Sest ohvrit, mis Jumal tõi, ei toonud Ta mitte inimeste eest üldiselt.

Ta ei tahtnud inimesi kogusummas lunastada, ei – Ta tõi ohvri, et lunastada igaüht eraldi. Nõnda kristlane ei saa vaadata lunastustöö peale kui mingi iseseisva varanduse peale, mida aeg-ajalt võib pruukida, vaid ta peaks lunastuse küsimusi – ristilöömist ja ülestõusmist – haarama enam isikulisemalt ja suurema sisemise intensiivsuse ning julgusega.

Meile pole antud mõtelda ega tunda, nagu võis seda teha Jumala Poeg. Kanada poeet Leonhard Cohen nimetab, et teie valulgi pole iseenesest tähendust, see on paljas vari mu haavast. Kaastunne on juba iseenesest küll üks inimesele heldelt antud võime, kuid sellele pidama jäädes kaotaksime siinkohal enamat. Mitte et Jeesuse füüsilised piinad seda poleks olnud, kuid pole puhast füüsilist valu, mis oleks lahutatud meie hingest või meeltest. Valusam kui piits on selle piitsutamise tõiga, selle taga peituva julmuse ja halastamatuse kogemine. Et elu on kannatus, et elu on valus, on endastmõistetava nentimine ja igasugune vaimne kogemuski algab sellest. Ja tegelikult ei olegi niinimetatud vaimne kogemus muud kui valu-kogemus, mis on ülenenud aistilisest tasemest kõrgemale. Kes valu ei tunne, ei pääse kunagi enesest kõrgemale. Kõik religioossed inimesed on tundnud elu pärast valu. Ta…(st Kristus) oli valude mees ja haigustega tuttav…, ütleb Jesaja. Ja kuigi me keskendame Jeesuse kannatused kirikuaasta kannatusaega, oli kogu Jeesuse elu kannatus – passioon – südamevalu elu ja inimese pärast.

Kannatus ja armastus on omavahel väga lähedased ja nii võiksime vaadelda kogu Kristuse kannatust omamoodi tihendatult – nagu kestab Tema ligiolev armastus, nii kestab ka Tema kannatus. Ja see on see, mis teeb antud aja meile nii tähtsaks, toob selle, mis toimus sealpool risti, ligi meilegi. Sest meie ei ela siinpool risti – kuigi meile on see võimalus antud. Meid on vabaks ostetud, meid on lunastatud, meie pattude eest on tasutud ja ometi, kui me sellele vastavalt ei ela, astume sinnapoole risti, astume nende hulka, kes Jeesusele surma karjusid. Iga kord, kui me kõrvale põikame Tema järel käimisest, teeme Tema ohvri asjatuks, teeme selle tühjaks. Ja siin on küsimus, mida mitte meie ei küsi Kristuse kannatusest, vaid mida see kannatus küsib meilt.

Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud. Antud kuulutus on püsinud pea 2000 aastat ja nii nagu see meile ühelt poolt on saanud meie usu aluseks, meie usuliseks reaalsuseks, mida aastaringselt kuuleme ja loeme Jumala sõnast, kordame pühapäeviti usutunnistuses, jääb see teiselt poolt meile käsitamatuks, millekski, mille ees tõrgub mõte ja mõistmine. Ühte me teame – usk sellesse on meile vajalik, see on lahutamatu kõigest, mida me oma usuliseks siseeluks, oma hingeeluks peame. See kuulub meie inimelu tervikusse, sest see ühineb meie elu ühe väga kindla ja vankumatu tõsiasjaga – nimelt tõega, et me sureme, et meie elu, mille kohta võib öelda mida tahes, millelt võib oodata mida tahes, mis on täis ootamatusi ja oodatut – nii või teisiti, varem või hiljem lõpeb vääramatult surmaga.
Kristlus on nimetatud asjas selgesõnaline, isegi niivõrd, et teda on süüdistatud, et see võtvat inimestelt eluisu ja koondab inimese mõtted surmale, et kristlus on varjupaigaks nõdrukestele, kellel vähe elulusti soontes. Kuid kui vähe teavad need süüdistajad kristlusest ja kui vähe teavad nad enestest. Mida teame aga meie ja mida me teada võiksime, kui me täna hommikul koos Jeesuse surnukeha võidma tõttavate naistega mõttes kaasa läheme ja Tema hauakoopa ees seisame?

Ülestõusmise kirjeldused erinevad küll detailides, aga peamistes asjades on need kokkulangevad nii nagu erinevate pealtnägijate kirjeldused ikka. Tegelikult ei räägi ükski evangeelium meile ülestõusmisest – esimeseks märgiks sellest on kõigil avatud haud. Ülestõusmine surnuist jääb inimsilmadele nägemata – jääb varjatuks. Mis aga igal juhul silma hakkab, on korduvad kinnitused, et naised olid kohkunud, et hauavalvurid värisesid hirmu pärast ja siingi kuuleme, et kui nad haua juurest ära tulid, värisesid nad ja olid täis hämmastust ja nad ei ütelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid. Nad olid näinud tühja hauda, nad olid näinud ingleid, taevaseid saadikuid – nende leinavasse ahastusse oli ootamatult lõikunud midagi niisugust, mida nad ei suutnud käsitada ega ka vastu võtta. Haud oli küll avatud, aga veel polnud avatud nende meeled.

Kui inimese ees avaneb midagi, mida ta meel kanda ei jaksa, siis täidavad teda ikka kartus, kohkumus ja hirm, õigemini, need saavad temas avalikuks, sest meie tunded ei teki kusagilt väljastpoolt, need on meie sees, valmis vastustena välissündmustele. Teatud olukordades need lihtsalt kerkivad üles, annavad end meile teada.

Kuigi ülestõusmispühad on rõõmupühad, ei saa me salata, et teade – Jeesus Kristus on üles tõusnud surnuist – täidab meid kohkumusega. Täidab kohkumusega, sest sõnumi suurus käib meile üle pea, sunnib meid küsimusi esitama eneste kohta, elu kohta, kõige kohta, mida ümbruskond meis on süvendanud, meid igapäevastanud. See paneb kahtluse varju kogu meie elule, kogu meie enesekindlusele. Sest see on uskumatu, inimestena oleme juba säärased, et tahes-tahtmata kipub mõttesse küsimus: kuidas see toimus, kuidas see ikka oli, üheaegselt juba ette tundes, et me ei suuda vastust leida. Teisest küljest tunneme sõnumi suurust ja väljakutset: Jeesus Kristus, inimene ja Jumal, liha meie lihast ning vaim Jumala Vaimust, on läbi või üle elanud surma, on meie ette asetanud võimaluse, millest me niisama mööda minna ei saa.

Jeesus suri, et meie võiksime elada. Tema ülestõusmine ei ole mitte üksnes inimestest surnuks vaevatud Jumala Poja naasmine Isa juurde, vaid see oli oma missiooni täitnud Lunastaja kahekordne kinnitus Temasse uskujatele – inimene on lepitatud Jumalaga, kaotsiläinud vahekord langenud inimese ja Jumala vahel on taastatud süütu ohvri ihu ja vere läbi. Ning säärases lunastatuses võime ja suudame käia meie ette pandud teed, mis viib läbi surma. Elu teed. See on see rõõmusõnum.
/Mõtted Jüri Bärgi jutlustest „Hoida ja harida“/

Meie Maa, 20. märtsil 2007

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)