Esileht » Online » Online artiklid »

2.06 Kadrina orel taassünnib tänu vaprale naisele

02.06.2008 | | Rubriik: Online artiklid

 Kadrina kiriku orel. Foto: internet

Kadrina ja Avinurme ei hala rahapuudusel, vaid võtavad ette hiigeltöö selle leidmiseks.

Kui Külli Erikson tuli sajandivahetuse paiku Kadrinasse organistiks, ei osanud ta aimatagi, et orel kasvab ta päevade ja öödega ühte, pakub hulga muret ja veel rohkem õnnelikke hetki. Praegu remondib orelit üks Baltikumi kuulsamaid meistreid Janis Kalninš Lätist, toeks sajad tuhanded kroonid Külli Eriksoni poolt kokku kantud remondiraha.

Aga mis kõige tähtsam: kui varem teati, et Kadrina orel on küll ostetud 1895. aastal Peterburist, siis Külli uuringute põhjal selgus, et Kadrinas on just kuulus Peterburi Jeesuse kiriku orel, mis arvati kadunud olevat. Selle ehitas Kuramaa tuntud orelimeister Carl Alexander Hermann. Sellepärast ongi mõistetav, miks nüüd paitab Kadrina oreli pedaale ning klahve Läti restaureerija.

Külli meenutas, et oreli heaks on annetanud ning vilesid ostnud enam kui 70 inimest. “Tunduvalt rohkem on neid, kes on panuse andnud anonüümselt – kas korjanduskarbi kaudu, kontsertidel või jumalateenistustel,” lisas Külli.

Ometigi oli just tema taganttorkimine see, mis tõi ligi poole miljoni kroonisesse remondi ja heliplaadisalvestamise eelarvesse raha nii vallast kui ka välismaa kogudustelt ja organisatsioonidelt. Rääkimata oreli heaks 20 heategeva kontserdi korraldamisest. Kolmandik eelarvest on alles täitmata, aga Külli nägu särab, kui ta vaatab Läti meistri askeldusi kirikus. Külli Erikson õpib Saksamaal oreliasjandust, temast saab Eesti ainukene oreliekspert.

Avinurmes aga sai valmis uus kultuurimaja, millel polnud klaverit. Tublid kohalikud naised arvasid, et külalapsed peavad õppima ja koorid harjutama vaid parima klaveriga, mis on Eestis saada.

“Algul ei võetud tõsiselt meie plaani osta Estonia kontsertklaver,” meenutab raha hankimise initsiaator Mai Tooming. Aga kui avinurmlaste eneseusku koges president Toomas Hendrik Ilves ja tegi annetuse, hakkasid paljud väravad avanema. Kohalik kultuuriselts Nurmetuled korraldas tünnilaata, koguti annetusi, kirjutati projekte. “See polnud raske,” ütles Mai Tooming nädal pärast uue klaveri avakontserti, justkui olnuks tegemist ülepannikoogi küpsetamisega. Klaver maksis 490 000 krooni. Seda käivad ka kaugelt tulijad kultuurimajas lihtsalt vaatamas.

Imelised tänuhetked

Aadete kandjaile, raha leidjaile saavad tänutäheks osaks imelised hetked, mida nad muidu võib-olla iialgi ei kogeks. Avinurmes klaverile tere ütlemise peol laulis Tõnis Mägi koos Avinurme kooridega “Palvet”. Seniajani meenutatakse seda hingematvat lauluga tulnud tunnet, mis tõi sipelgad seljale ning rõõmupisara silmanurka.

Külli Eriksoni ja remonditava oreli ees aga seisis hiljaaegu Udmurdimaa ajakirjanik Jelena, kes polnud kunagi varem orelit kuulnud. Venemaa õigeusu pühakodades neid ju pole. Jelena palus ja Külli mängis, vaadates talle otsa. Võimas helidetulv vapustas otse orelivilede kõrval seisvat hõimlast hingepõhjani. Udmurditar seisis elus esmakordselt kogetava ime lummuses, silmanurgad veidi tukslemas. Vist ei lahku see tunne temast elu lõpuni.

Mis teeb oreli imeliseks?

•• Läti tuntuima orelirestauraatori Janis Kalninši sõnul on orel midagi enamat kui lihtsalt pill. “Ta on multimeedia,” kasutab mees juba antiigist tuntud pilli kohta moodsat nimetust.

•• Esiteks pakub orel muusikat – võimsaimat, mida luua oskame. Lisaks paitab ta väljanägemine me silmi. Kolmandaks on igas orelis osake kohaliku käsitöö ajaloost. Ja peale selle veel kogu info oreli sünniaja, tavade ja kommete kohta. “Seega kõlab, kajab orel ka siis, kui ta tegelikult ei mängi, tal lihtsalt on oma lugu jutustada,” kostab Kalninš kesk höövlilaastudega ülekülvatud Kadrina kirikut, käed hellalt suure instrumendi klahvidel.

Eesti Päevaleht, 2. juunil 2008

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)