1944. aasta põgenemine ja selle tähistamise tähtsus

Järgmise aasta septembris möödub 75 aastat massilisest eestlaste põgenemisest naasva Nõukogude terrori eest. Minek oli raske nii vaimses kui ka füüsilises mõttes.

See tõi kaasa täieliku elumuutuse ja lõppes paljudele traagiliselt. Siiani pole teada, kui palju põgenejaid hukkus. Maha tuli jätta kodumaa, varandus, tihti pere, ja uues ühiskonnas ootasid põgenikke ees kohanemisraskused.

Eestluse eest
Alates Rootsi põgenike- ja Saksamaa DP-laagritest (kus varitses ka sundrepatrieerimise oht) võideldi kõikide olemasolevate vahenditega oma elu, rahvuslike veendumuste ja Eesti Vabariigi taastamise eest. Oldi kindlad, et see oli ajutine minek – lääneriigid ei jäta Eestit Nõukogude Liidu meelevalda.
Aja möödudes sai selgeks, et koju tagasi ei saa niipea. Uutes asukohamaades loodi eesti seltse, koole/pühapäevakoole, üllitati lehti, loodi kirjastusi, laulu- ja rahvatantsurühmi, teatreid, hoides selle toel eestlust. Ehitati oma jõul üles Eesti Maju, osteti maatükke (Kotkajärve, Seedrioru, Metsakodu, Koitjärve jne), et õpetada lastele enda rajatud suvelaagrites eesti keelt ja kultuuri, hoidmaks eestlust.
Selle toel organiseeriti regionaalseid ja ülemaailmseid, siiani korrapäraselt toimuvaid Eesti päevi (nt Rootsi eestlaste suvepäevi alates 1946, USA lääneranniku Eesti päevi aastast 1953, Eesti päevi Austraalias aastast 1954, Eesti päevi Põhja-Ameerikas ja Kanadas aastast 1957, ESTOt aastast 1972, ESTIVALi aastast 1983), 1967. aastast loenguid ja arutelusid Metsaülikoolis, mille järjepidevust võib pidada fenomenaalseks nähtuseks.
Igal pool käis kultuur ja poliitika käsikäes. Mis muud see oli kui väljaspool Eestit asuvate eestlaste suunatud ühistegevus Eesti Vabariigi taastamiseks!

Diplomaatiline tegevus
Diplomaatilise välisvõitluse kõrval, mis hoidis ülal Eesti riigi õiguslikku järjepidevust (New Yorgis peakonsulid Johannes Kaiv ja Ernst Jaakson, Londonis Eesti diplomaat August Torma, aukonsulid Kanadas), tegutsesid paljud eestlaste organisatsioonid: eesti seltsid, veteranid, Eesti Komitee ja Rahvusnõukogu Rootsis, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ), Eesti Kesknõukogu (EKN) Kanadas, ja nendega seotud katusorganisatsioon Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN). Koos teiste baltlaste ja kohapealsetega tegutseti Rootsis Humanistiska Förbundeti ja Balti Komitee, USA pealinnas JBANCi raames.
Nimetamata ei saa jääda ka BATUN ehk Baltic Appeal to the United Nations (Balti Apell ÜRO-le), mille rajasid 1966. aasta veebruaris New Yorgis ühiselt Baltimaade pagulasnoored. BATUN andis külma sõja aastail olulise panuse, et ÜROs arutataks inimõiguste rikkumisi Balti riikides, tutvustades anastatud Balti riikide 45 kodaniku pöördumist ning korraldades istumisstreigi New York Timesi toimetuse sissekäigu ees tänaval ja trepikojas. Selle tulemusena hakkas ajaleht pöörama okupeeritud Balti riikides toimuvale varasemast enam tähelepanu.
1986. aastal moodustas Kanada Kesk- ja Ida-Euroopa kogukond rahvusvahelise musta lindi päeva komitee, mis pani aluse rahvusvahelisele kampaaniale kolmel mandril, et teadvustada läänemaailmale Molotovi-Ribbentropi pakti tollal veel kestvat mõju. Samal aastal toimusid musta lindi päeva meeleavaldused 21 linnas, sealhulgas Londonis, Wa­shingtonis, New Yorgis, Per­this (Austraalia), Stockholmis ja Ottawas.
Eesti pagulaste suhted mitte-eestlaste organisatsioonidega oma asukohamaal tugevdasid ning laiendasid mõju rohkem, kui see kõik oleks toimunud vaid endi keskel.

Eesti pagulus
Eestis on peetud mitmeid konverentse suurpõgenemise teemal. 14. septembri 2015 TLÜ konverentsil öeldi esmakordselt avalikult välja vajadus viia Eestis kalendrisse suurpõgenemise mälestuspäev riikliku tähtpäevana. Kodumaalt Siberisse küüditatute kannatusi on Eesti mälestanud leinapäevana massiküüditamiste aastapäevadel 25. märtsil ja 14. juunil.
Kätte on jõudnud 2018. aasta, aga meie rahva suurpõgenemise mälestuspäeva ei ole välja kuulutatud. Paraku pole teadmised põgenemise põhjustest ning ka väliseestlaste võitlusest ja tegevusest Eestis eriti levinud. Pole püstitatud mälestusmärki ega ole ka Eesti koolide õppekavas, kooliõpikutes peatükki, mis selgitaks, miks ja millal ning tutvustaks eesti pagulaste tegevust Eesti taasiseseisvumisel. Teave suurpõgenemisest ei ole jõudnud suure osa eesti inimesteni.
Külastades eesti kogukondi väljaspool Eestit, võib nn uustulnukatel tekkida küsimus, mis inimesed, mis rahvas see on, tähendab kõik needsamad pagulas- ja väliseestlased; kust, miks ja millal nad tulid ning miks me sellest Eestis nii vähe teame. Kodueestlane hoomab, et oleme ju ikkagi üks rahvus, ühed Eestis, teised laiali mööda läänemaailma, ja küsib endalt, kas see peabki niimoodi jääma.
Kui meie ise, eestlased, nii vähe teame oma kaasmaalaste tegevusest väljaspool Eestit, siis pole imestada, et ka paljud Eestis elavad teiste rahvuste esindajad ei tea suurpõgenemisest ja eesti pagulusest eriti midagi. Neile jääb niimoodi ainukeseks alternatiiviks jääda uskuma ida poolt tulevat propagandat. Peab lisama, et tegelikult ei teata suurpõgenemisest ega ka väliseesti vastupanuliikumisega seotud tegevusest paljudes teisteski maades.

Mälestuspäev kalendrisse
Teabe levimisele aitaks palju kaasa, kui me oma riigis vähemalt kord aastas tähistaksime 1944. aastal toimunud eestlaste massilist põgenemist sissetunginud vaenlase eest ja järgnevat väliseesti tegevust Eesti taasvabastamiseks. Arutlused konverentside kitsamas ringis ja pelgalt juubelite puhul ei too teadmisi laiemalt kogu Eesti ühiskonna teadvusse.
Kes võidaks sellest, kui teadlikult lähenetaks üksteisele ja viidaks palju intensiivsemalt kokku meie lahutatud rahvusgrupid nii Eestis kui väljaspool kodumaad? Muidugi mõista võidaks sellega eesti rahvas tervikuna! Kultuuriliselt, majanduslikult, poliitiliselt. Ja kas ei peitu just siin ülesanne nii väliseestlaste keskorganisatsioonile ÜEKNile kui ka riigikogule ja Eesti Vabariigi valitsusele?
Huvi lähenemiseks on olemas mõlemal poolel, kuid üle tuleb saada vastastikusest võõristusest ning teha tuleb rohkem ja kiiremini.
Selleks, et mäletada 1944. aasta põgenemise kannatusi, aga samuti tunnustada pagulaseestlaste märkimisväärset panust Eesti riigi õigusliku järjepidevuse säilimisse ja taasiseseisvumisse, on vaja lisada meie rahvuslikku kalendrisse eraldi mälestuspäev.
Selleks päevaks sobib üks septembrikuu päevadest, mil meenutada 1944. aasta sündmusi, mil kodumaalt põgenemisel hukkus teadmata arv eestlasi nii maal kui merel põgenikelaevadel, sealhulgas ka laatsaretlaeval Moero oma 1155 haavatu ja põgenikuga.
3. mail 2018 võttis Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu täiskogu vastu resolutsiooni Eesti valitsusele ja riigikogule. Selles soovitakse luua riigikogus ametlik diasporaakomisjon, viia õppekavadesse sisse peatükid pagulasajaloo tutvustamiseks, kinnitada suurpõgenemise mälestuspäev riikliku tähtpäevana jm.
Iivi Zajedova ,
poliitiliste teaduste doktor,
ÜEKNi ja EKSÜ juhatuse liige,
Praha Karli ülikooli õppejõud

Suurpõgenemise mälestusüritustest
Mälestusjumalateenistus „Minna ei taha, kuid jääda ei saa – 1944. aasta suurpõgenemine Eestist“ toimub Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) palvel Tallinnas kolmapäeval, 19. septembril kell 18 Jaani kirikus.
Teenivad peapiiskop Urmas Viilma ja Eesti Kirikute Nõukogu president Andres Põder, Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja Eve Kruus. Laulab sopran Pille Lill, trompetit mängib Neeme Ots, orelit Tiia Tenno.
2019. a septembris möödub 75 aastat eestlaste suurpõgenemisest, kui kümned tuhanded eestlased olid sunnitud oma elu kaitseks kodumaalt põgenema. Teekonnal kodumaalt teadmatusse hukkus nii maal kui merel teadmata arv Eesti kodanikke. Seda sündmust pole siiani Eestis ametliku tähtpäevana tähistatud. 22. septembril tähistatakse Eestis vastupanuvõitluse päeva. ÜEKN võttis tänavu täiskogu istungil Tallinnas vastu resolutsiooni taotleda 19. septembri lisamist Eesti riiklikusse kalendrisse suurpõgenemise mälestuspäevana.
Väliseestlaskonnas üle maailma meenutatakse tänavu 15.–23. septembrini 1944. aasta suurpõgenemist Eestist. ÜEKNi lootus on, et see muutuks iga-aastaseks tavaks nii Eestis kui ka igal pool mujal, kus elab eestlasi. Ürituse üks korraldajaist Iivi Zajedova (iiviz@yahoo.com) vahendab, et mälestuspäevad toimuvad mitmekümnes EELK koguduses. Nii Eestis kui diasporaas meenutatakse suurpõgenemist ja mälestatakse hukkunuid. EELK konsistooriumis on info saaja ja jagaja Regina Hansen (press@eelk.ee).
Peapiiskop Urmas Viilma on kogudustele saadetud kirjas (4.9.) esitanud palve seoses suurpõgenemise 74. aastapäevaga kõikides EELK kogudustes nii Eestis kui diasporaas sobival päeval ajavahemikus 15.–23. septembril meenutada suurpõgenemist ning mälestada põgenemise käigus hukkunuid vastaval mälestusteenistusel, palvusel või pühapäevasel jumalateenistusel.