Esileht » Online » Online artiklid »

19.01 Mässulisest Keeniast evakueeritud noor misjonär kibeleb tagasi

20.01.2008 | | Rubriik: Online artiklid

Nädal tagasi Keeniast saabununa ei tunne Rael Leedjärv hirmu ja on praegugi mõtetes rohkem seal kui kodumaal, tunnistas ta Agnes Kuusile.

Peaaegu neli aastat tagasi Keeniasse misjonitööle läinud Leedjärvel oli jäänud töötada veel neli kuud, paraku tõmbasid presidendivalimistele järgnenud rahutused Aafrikas viibimisele kriipsu peale.

«Meie külas oli tegelikult rahulik, pingeline ja ebaloomulikult vaikne, aga rahulik,» kinnitas Leedjärv. Evakueeruda aga tuli. Soome saatkond lihtsalt ei julgenud oma inimestega riskida ning lahkuda tuli ka soomlaste ja rootslastega koos töötanud Leedjärvel.

«Jõulude ajal lootsime, et ehk olukord laheneb, aga paraku nii ei läinud,» kahetses Leedjärv. Lahkumise otsustas lõplikult Leedjärve töökaaslaste sõit viie kilomeetri kaugusele suuremasse külla, mis oli lähim paik autokütuse ostmiseks. Rahutusi ära kasutades võimutsesid külas noortejõugud.

«Heidi jäi vaid korraks üksi autosse ja üks jõuguliige kasutas seda hetke, et talle öelda: «Madam we will kill you, in fact you’re already dead», vahendas Leedjärv. Kui tüütud märkused ja raha nuiamine on Aafrikas tavapärased, siis tapmisähvardused siiski mitte.

Kahe küla tüli

Rahutuste kasvamine külvas hirmu luo rahvusest külaelanikesse, kelle seas Leedjärv elas, sest kõigest kolm kilomeetrit nende asulast algab kisiide küla piir. 1996. aastal põletasid ja rüüstasid luod ja kisiid üksteise külasid. Kardeti, et see võib korduda.

«Olime oma külas nagu vangis. Noortekambad olid kõik teed tõketega sulgenud ja võtsid läbipääsu eest raha,» meenutas Leedjärv. Uusaastaööl pakkisid misjonijaama inimesed hädavajalikud asjad ja lahkusid aasta esimestel päevadel relvastatud politsei saatel.

«Inimesi oli väga raske maha jätta. Välismaalastena saime pingelises olukorras põgeneda, aga nemad pidid sinna jääma,» kurvastas Leedjärv. Praegu on temani jõudnud sõnumid, et luode ja kisiide külavanemad leppisid omavahel kokku teha kõik rahutuste vältimiseks. «Tundub, et põletamised ja rüüstamised vähenevad. Tegelikult tahaks esimesel võimalusel Keeniasse tagasi pöörduda, sest töö on seal pooleli.»

Süda Keeniale

 Leedjärvele teeb meelehärmi eeskätt see, et kuigi rahutused ei alanud rahvustevahelisest vastuolust, vaid parteide kemplemisest, kannatavad kõige enam tavalised inimesed. «Ma saan sealsetest inimestest tegelikult aru. Meie küla elanikud toetasid kõik luost opositsioonipartei presidendikandidaati. Muidugi olid nad hirmus tigedad, kui valimiste võitjaks kuulutati vana president,» kirjeldas Leedjärv inimeste meeleolusid.

Praegu 30-aastane Leedjärv alustas Keenias misjonäritööd 2004. aastal. Kullamaal kirikuõpetaja peres üles kasvanud Leedjärv kaotas südame Keeniale aga veelgi varem. «Käisin seal esimest korda 1998. aastal ja tahtsin sinna väga tagasi.»

Kolm ja pool aastat tagasi suvel lõpetas Leedjärv Tallinna Pedagoogikaülikoolis rootsi filoloogia ja juba septembris lendas Keeniasse. «Paljud kardavad troopilisi haigusi ja meie omast erinevat kultuuri ja mõtteviisi, eks need mõtted käisid ka minu peast läbi ja esimesel aastal tuli peale selline koduigatsus, et osta või kohe lennupiletid, aga see kõik läks mööda.»

Lääne-Keenia provints Nyanza võttis noore naise vastu ehtaafrikalikult. Kõigepealt kostitas ta Leedjärve malaariaga. «Esimene ravim ei sobinud ja olin ikka väga haige, tilgutid pandi peale, et saaksin üldse sööma hakata.»

Edaspidi näitas Keenia üha enam oma paremat poolt. «Minu jaoks on sealne kliima ideaalne – varjus 27 kraadi sooja ja pealelõunal kosutav vihm. Inimesed on väga sõbralikud ja siirad, stress on nende jaoks võõras ja vihastamine tabu,» kiitis Leedjärv.

Samas pidi ta tunnistama, et Euroopa kultuurist läbiimbununa ei suutnud ta pärismaalaste muretust täielikult omaks võtta. «Minu töö on korraldada õppemaksu maksmist ja oli tavaline, kui pühapäeva õhtul tuli õpilane ja ütles, et ta saadeti koolist ära ja hommikuks peab makstud olema.» Leedjärvele tähendas see 75-kilomeetrist sõitu lähimasse linna, et raha pangas kooli arvele kanda.

Päris nälga polnud

«Meie misjonijaam on ikka päris võsas,» muigas Leedjärv. Külaelanikud elavad kahe-kolme ruumiga savionnides. Savi on neil käes tasuta, majaehitusel tuleb maksta vaid puusõrestiku ja katusepleki eest. Elektrit onnides ei ole, televiisorid ja raadiod on aga majapidamistes täiesti olemas. «Autoaku ajab asja ära ja poisid käivad neid külakeskuses laadimas,» selgitas Leedjärv.

Sellist vaesust nagu dokumentaalfilmidest ja uudistest näha Leedjärv oma külas ei näinud. Enamiku söögist kasvatavad inimesed ise. Tavapärane toit on maisipuder ehk ugali. «Muidugi, kui peres on kümme last ja ema lesk, siis iga päev ugali’t süüa ei saa. Samas imestan, et mul õnnestus suuremate kõhuhädadeta toime tulla, sest toidust keelduda ei ole võimalik,» tunnistas Leedjärv.

Sularaha on inimestel vähe, vaid niipalju kui neil õnnestub oma põllul kasvatatut turul müües teenida. Gümnaasiumis õppimise eest tuleb aga maksta aastas 30 000 šillingit (ca 5000 krooni). Summa suurusest annab aimu see, et õpetajad, kes on enamasti ühed jõukamad inimesed, teenivad selle summa kahe kuuga, enamiku sissetulek on kuus vaid 1000–3000 šillingit. Seetõttu pole ka ime, et keenialased näevad valgetes inimestes kõndivaid rahakotte.

«Väga tihti küsitakse raha, aga andmist tuleb põhjalikult kaaluda,» ütles Leedjärv.

Misjonijaamas kehtisid raha andmise suhtes kindlad reeglid. «Sageli saavad need, kes häälekalt küsivad, paremini hakkama kui need, kes kunagi ei küsi,» selgitas ta. Naise hinnangul on lääs kergekäelise välisabi andmisega Mustale Mandrile karuteene teinud.

«Külaelanikest sõpradele tegime kinke ikka, aga need oli praktilised asjad, nagu kohv ja suhkur. Disainvaasi peale oleks nad ilmselt suured silmad teinud, sest lilli saab ka margariinipurgis hoida,» iseloomustas Leedjärv kohalike praktilist meelt.

Inimeste külalislahkust ja südamlikkust sai Leedjärv tunda kogu Aafrikas oldud aja, tõelisi sõpru kogunes aga vaid paar. «Liiga innukal sõpruse otsimisel on pahatihti tagamõte,» põhjendas ta distantsi hoidmist.

«Sõbraks võin nimetada oma kokka Herinet. Jah, meil kõigil oli oma kokk ja pesupesija,» tunnistas Leedjärv. Teenijate olemasolu ei tähenda siiski laiskust ja üleolekut. «Sealne rahvas ootab, et valge inimene annaks tööd,» märkis Leedjärv.

Herine sai hakkama iga toiduga, isegi Eesti ühepajatoidu tegi naine retseptiraamatu järgi valmis. Enamasti on aga sealne köök lihtne, toidu maitsestamiseks kasutatakse vaid soola, keedetud tomatit ja sibulat. «Herine valmistatud sukuma, tomat ja sibul rohelise kapsaga, on väga maitsev,» kiitis Leedjärv.

Kuna väheste eranditega räägivad keenialased vabalt inglise keelt, oli suhelda nendega lihtne. «Loomulikult õppisin ka suahiili keelt, aga see on minu jaoks keeruline ja minu suahiili keele oskus on väga algeline,» tunnistas Leedjärv.

Suahiili keelt soovitab ta õppida neil, kellele sobib iseseisvalt õpiku järgi õppimine. «Väidetavalt on suahiili keel üks maailma süstemaatilisemaid keeli.»

Erinevalt paljude inimeste ettekujutusest ei ole misjonäride töö pelgalt jumalasõna kuulutamine. «Meil oli mitmeid projekte, näiteks aidsiorbude koolitee toetamine, kelle õppemaksud maksab Soome vabariik.»

Misjonitöö ja piibliõpetamine pole Leedjärve sõnul Keenias kerge, kuna enamik rahvastikust on kristlased.

«Muidugi on ka neid, kes segavad kristluse traditsiooniliste rahvausunditega, aga üldiselt neile meeldib jumalast rääkida ja külla minnes ei saa enne istuda, kui palve loetud,» oli Leedjärv rahul.

Tume pool – aids

Millega aga ei saa rahul olla, on muidu lõbusa rahva elu tumedam pool – aids. Aasta lõpu statistika andmetel oli vald, kus asub Leedjärve misjonijaam, kogu Keenia kõige rängemini aidsist tabatud piirkond. «Kui külas keegi suri, siis enamasti oli surnu minuealine inimene ja surma põhjuseks aids.» Haigestumist ja aidsiprobleemi varjatakse aga kiivalt. «Inimese välimuse järgi võib aimata, et inimene põeb aidsi. Probleem salatakse sageli aga kahjuks maha ning noored inimesed surevad, jättes maha palju väikseid lapsi,» tõdes Leedjärv.

Samas kiitis Leedjärv sealsete inimeste hoolivust. «Ka siis, kui surnute sugulastel on endil palju lapsi, võetakse orvud enda juurde ja kasvatakse ta üles.»

Võrdõiguslikkus Keenia moodi on Leedjärve sõnul aga lihtne: naine teeb kõik majapidamistööd ja mees parandab puu all maailma.

Postimees, 19. jaanuaril 2007

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)