Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

17 kevadist hetke

22.02.2006 | | Rubriik: Persoon minevikust

Peapiiskop Jaan Kiivit sen 1906–1971

27. veebruaril möödub 100 aastat sõjajärgse peapiiskopi Jaan Kiiviti sünnist.

Et kirjeldada meie ühe 20. sajandi silmapaistvama teoloogi elu, võtan appi kaks olulist raamatut: Riho Altnurme doktoridissertatsiooni «Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja nõukogude riik 1944–1949» ja Usuteaduse Instituudi pühendusteose Jaan Kiivit jun 65. sünnipäevaks «Kristuse täisea mõõtu mööda».

Elutee algus

Jaan Kiivit sündis 27. veebruaril 1906 Viljandimaal Pahuvere vallas Soosaare talus Jaan ja Leena Kiiviti pojana. Tema vanemad olid ausad, töökad ja lugupeetud veskipidajad. Edasi tuleb aga täpsustada väike eksitus. Viis aastat hiljem ei kolinud Kiivitite pere mitte Pärnumaale Polli valda, vaid ikka Viljandimaale Karksi valda Polli külla, tallu, kus hiljem on ligi 15 aastat elanud ka minu abikaasa.

Seal algas ka koolitee: alguses Longi, hiljem Ado algkoolis ja Karksi luterlikus kihelkonnakoolis. 1918. a jätkas ta kooliteed Viljandi gümnaasiumi reaalharus, kus sai õppimises hästi edasi ja pühendas palju aega lugemisele. Koolis valitsenud usuvastane meeleolu usku ei äratanud, kuid ärgitas mõtlema ja küsimusi esitama. Leeriskäiku kodukoguduses Karksis 1924. a on Jaan Kiivit meenutanud: «… siinne õhkkond vaimliselt oli puhtam, ilusam ja kõrgem kui kusagil mujal.»

Lõpetanud 1925 edukalt gümnaasiumli, otsustas Jaan sugulaste-sõprade vastuväidetest hoolimata – pole kõnemees, ei oska laulda ega ole õppinud ladina keelt – edasi õppida Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Soov oli maailma asjades selgusele jõuda.

Alistunud tahtele

Alanud 1925. a sügisel aktiivset üliõpilaselu «koos selle lõbususe ja tühjusega», nakatas ta kaaslasi oma huumorimeele ja osavõtlikkusega. Ka oli ta kahe seltsi – Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi ja Akadeemilise Filosoofia Seltsi – liige.

Ent järgnenud kaks surmaohtlikku haigust panid Jaan Kiiviti tunnistama: «Sel ajal sai kindlaks, et Jumal mindki kutsub oma tööle ja pean minema, pean alistuma ja tahtsin ka ise seda rahulikult teha. Sisemiselt oli paljugi veel lahendada, aga see oli loomulik areng, ei takistanud tööd.»

Pärast ordinatsiooni 16. juulil 1933 teenis ta pool aastat Hiiumaal Emmaste koguduse vikaarõpetajana, edasi aga 1948. aastani Viru-Jaagupi koguduses. Viimases on ka säilinud Jaan Kiivit praostiaastate (1940–45) aruanded, millest pühendusteoses kirjutab õpetaja Marek Roots.

Mahukast pöördelise 1940. aasta aruandest võib lugeda, et väljakuulutatud kirikunoorte päevad on ära jäänud, vabatahtlikult on suletud keskasutusi, võimud on sulgenud ajakirjad, liikmemaks on muudetud vabatahtlikuks. Kuigi kristlikku kirjandust ostetakse ja loetakse rohkem ja suurenenud on kirikuskäijate aktiivsus, on praost skeptiline: «… võib märkida, et murdeaeg on meilt mõndagi viinud ja mõnegi asja jälle tähtsana meelde tuletanud. Väliselt vaadates oleme kaotanud palju. See protsess, mis algas peale maailmasõda ja mis tahab kirikut kõikidelt elualadelt välja tõrjuda, on jälle sammu edasi jõudnud. /…/ Kui hinnata just koguduse saadikute seisukohavõtte, siis on selge, et laial kirikurahval on elujõudu. /…/ Teiseks toob praegune aeg esile kiriku õige seisukoha rahva elus ja südames. /…/ Kiriku vaiksest usulisest tööst on ulatunud rohkem rahva hinge, kui arvatakse ja suhtumine kirikusse ei ole positiivne mitte kaastunde pärast, vaid see on kasvanud välja teenimise hindamisest, millega kirik on teeninud rahvast.»

Mahehäälne teadjamees

Prooviaastal praost Jaak Variku juures oli vaimulikutöö kõrval teinegi käegakatsutav ja saatuslik tagajärg – Jaan Kiivit abiellus Variku tütre Gertrudiga, kes kodu-uurija Alise Vaasma kogutud mälestuste järgi oli rõõmsameelne, sõbralik ning oma kodule pühendunud. Näitleja Ferdinand Veike, Gertrudi õemehe arvates «mõjus juba Gertrudi ema nii soliidselt, et tema vastuvõtt pani muretsema. Kodused kombed olid etiketikohased ja laud alati vaata et pidulikult kaetud». Vahemärkuseks – Gertrudi ema oli mõisavalitseja tütar.

Nad elasid kiriku kõrval pastoraadis, mille juurde kuulus kena aed, ja kust neid 1940 sunniti välja kolima. Perre oli veebruaris sündinud kolmas laps – kahe tütre kõrvale poeg Jaan Kiivit jun. Kokku oli nende peres viis last. Pereisa peeti emotsionaalseks meheks, kel oli eriline mahe hääl ja kes oskas oma laialdasi teadmisi siduda pühapäevastesse jutlustesse.

Tema tegevus vaimulikuna oli kandnud head vilja ja ta leidnud tunnustust juba 1936. aastal, kui Jaan Kiivit valiti konsistooriumi assessoriks. Otsus tuli küll tühistada tema nooruse tõttu. 1941 kinnitas konsistoorium ta praosti kohusetäitjaks, assessoriks 1946.

Tee välisilma

Taassaabunud nõukogude aeg muutis paljude kirikuõpetajate, ka Kiivitite elu. Piiskopi otsusega 6. juunist 1948 sai Jaan Kiivitist Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praost.

20. aprillil 1949 kinnitas konsistooriumi täiskogu ta piiskopi asetäitjaks.

Ent elu, eriti kirikuelu, ei olnud lihtne. Ühelt poolt oli piiskop Johan Kõpp asunud Rootsi ja nimetatud seal peapiiskopiks, teiselt poolt otsis usuasjade nõukogu inimest, kes «poliitilisest vaatenurgast ei ärataks mingisugust kahtlust» ja keda võiks usaldada välismaale jutlusi ja ettekandeid pidama.

Aprillis 1948 oli vangistatud piiskopi kohuseid täitnud August Pähn ja kuna usuasjade nõukogu eelistas olemasolevate andmete alusel Pähnale Kiivitit, soovitasid võimud määrata konsistooriumil viimase peapiiskopiks, «kuigi ta pole eriti kvaliteetne».

23. oktoobril 1949 valiti Jaan Kiivit eluks ajaks peapiiskopiks. Algas 17 kevadet kestnud kassi-hiire-mäng nagu kunagi populaarses filmis «17 kevadist hetke». 1950. aastaks saadi Moskvas aru, et jõudmaks suheteni lääneriikidega, on arukam kasutada Balti riikide luteri kirikuid, kelle vastu oli suurem usaldus kui õigeusu kiriku vastu. Teerajajaks osutus Jaan Kiivit.

1955 saadeti ta Helsingisse ülemaailmse rahunõukogu konverentsile, järgnesid edasised kontaktid ja koostöö. 1959 promoveeriti Kiivit Leipzigi ja Praha ülikooli audoktoriks, mispeale on öeldud: «Ta on selle täiesti ära teeninud – ta on üks ebatavaliselt tark ja hea kirikujuht.» 1963 sai temast Helsingi ja Pariisi ülikooli audoktor.

Ent medalil oli teine külg: usuasjade volinik polnud peapiiskopi tegevusega enam rahul, toimus mitu vestlust. Jaan Kiivit esitas emerituuri asumise palve, see täideti 31. augustil 1967, põhjuseks halb tervis ja 7. septembril raporteeris volinik Moskvasse, et «operatsioon on edukalt läbi viidud». 18. oktoobri konsistooriumi koosolekul lükati tagasi tema ettepanek asuda Usuteaduse Instituudi rektori kohale, ta jätkas instituudis tegeliku usuteaduse professorina.

Jaan Kiivit suri 3. augustil 1971 ja maeti Tallinna Rahumäe kalmistule.

Rita Puidet

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)