Esileht » Online » Online artiklid »

17.12 Peapiiskopi läkitus jõulupühadeks ja uueks aastaks

17.12.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Sündimine on ime. Seda enam, kui sünnib midagi ilusat ja ülevat. Tänavusel jõuluajal on põhjust meenutada Eesti vaba rahvakiriku ja Eesti Vabariigi sündi 90 aastat tagasi. Sellise eesõiguse ja suutlikkuse osaliseks saime ristirahvana, teisisõnu – ristitud rahvana. Ristimine tähendab uuesti sündimist, millegi senisest erineva ja imelise vastuvõtmist, mis on meile antud koos jõululapsega. Ka meie rahva liikmed on võinud ja võivad sellest osa saada.

Ühiskonna näo kujundavad inimesed, kes maailma sünnivad. Ometi ei piisa inimeluks üksnes sündimisest. Tuleb leida vastus küsimusele, kes me sellised oleme. See pole lihtne. Juba muinasfilosoof Diogenes olevat südapäeval laternaga turul inimest otsinud. Kas peitub vastus geenispiraalis, uues äriplaanis või kunstniku taieses? Inimloomuse saladus, ühtlasi lunastust toov vastus, leidub Loojas endas. Piibel kõneleb, et „Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime” (1Jh 4:11). Temas on inimeseksolemise võti, elu jumalik sisu.

Ristimisest kõneldes ütleb Jeesus Nikodeemosele: “Kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki” (Jh 3:4). Ristimine on märk, milles väljendub kokkukuuluvus Jumalaga, osasaamine armust, mida Jumal meile oma Pojas Jeesuses on kinkinud, et meiegi võiksime olla tema lapsed. Ristimisvesi peegeldab inimelu põhivajadusi – puhastumist kõigest kurjast, vaimset uuenemist ja jumalikku elujõudu. See on nagu elu pidurüü või jumalariigi isikutunnistus, millele on õigus nii suurel kui väikesel. „Mis takistab, et mind ei võiks ristida?”, küsib apostlite tegude raamatus Etioopia kojaülem (Ap 8:36).

Olen advendiaja algul kuulutanud välja ristimise teema-aastad „Uue elu allikale“. Suuname üheskoos oma tähelepanu ristimise vaimulikule sisule, selles kasvamisele, ristimiseelsele ja -järgsele õpetusele ning elule ristiinimesena. See on elu armastuses, hoolimises, vastutustundlikkuses, lootuses, rahus ja rõõmus. See on asjakohaseks panuseks ka vabariigi aastapäeva tähistamisse, sest see on esivanemate usu hindamine ja jätkamine. Palvetagem üheskoos, et laastava jumalatu ajajärgu järel võiks meie rahvas olla taas ristirahvas – ristitud rahvas. Siis võime jõulupühadel õigusega laulda: „Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!”

Palvetagem ristitud laste ja ristilaste eest, olgem neile usu ja väärika eluga eeskujuks, õpetagem neid, aidakem neil leida koht koguduses, jumalalaste ühises peres. Meenutagem oma ristimist ja seda, mida ristimine meile on andnud ja tähendab. Teame ju, et ka elu raskel hetkel võime sellele toetuda nagu Luther, kes kirjutas oma töölauale sõnad „Ma olen ristitud!“ – meenutamaks Jumala kutsumist ja armutõotust. Mida ustavamad me kristlastena oleme, elades meeleparanduses ja hingepuhtuses, seda mõistetavamaks ja veenvamaks saab ristimine uuele põlvkonnale.

Kristus on kutsunud meid olema tema tunnistajad. Jõulud annavad selle kutse taas edasi, küsides, kas Kristus on sündinud ka meie südames. „Kellel on Poeg, sellel on elu”, kinnitatakse 1. Johannese kirjas (5:12). „Ma olen tulnud, et teil oleks elu ja kõike ülirohkesti”, ütleb Issand Jeesus (Jh 10:10). Uue elu allikas on avatud! Soovin Teile, armsad vennad ja õed, õnnisatud jõulupühi ja algavat uut aastat!

Andres Põder
Peapiiskop

2 Kommentaari artiklile “17.12 Peapiiskopi läkitus jõulupühadeks ja uueks aastaks”

  1. saaresinine ütles:

    leian, et väikeste laste ristimine on kuritegu ning põhiseaduse jäme rikkumine. iga inimene peab ise valima ja otsustama, kas ta tahab ennast ristida lasta või mitte – mistõttu tuleks keelata alaealiste ristimine.

    mis järgmiseks? pisikeste poiste & tüdrukute ümberlõikamised?

  2. Mowgli ütles:

    Laste kasvatamine on üldse kuritegu, tuleks teised lihtsalt niisama džunglisse lahti lasta las ahvid adopteerivad.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)