Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Meretagune asi: muusikas, kunstis, sõnas

05.09.2012 | | Rubriik: Kirikuelu

Mõtlesin hommikul, et asun aegsasti teele. Saab rahulikult lõunapausi pidada. Sõit Tartust Rohuküla sadamasse on aga väga aeganõudev, jõuan vaevalt kümmekond minutit enne laeva väljumist kohale. Tee vonkleb läbi Eesti, saatjaks Põltsamaa kandis alanud vihmasadu, mis Rapla lähistel lausa padukaks muutub, et siis enne sadamasse jõudmist lakata ja päikegi pilveveerest välja meelitada.
Et olin lunastanud e-pileti, on laevale pääs kõigest ühe piiksu kaugusel. Näita vaid piletit lugejasilmale. Mugav!
Laevasõit on tänu uutele alustele muutunud palju kiiremaks. Jõuan vaevalt prae ära süüa, kui juba hakkabki Hiiumaa paistma. Heltermaa sadamas ootab autode rivi mandrile pääsemist.

Pühalepa kiriku oreli heaks

7 km kaugusele Heltermaa sadamast, Suuremõisa külje alla jääb Pühalepa kirik. On pühapäev, esimest aastat peetava Pühalepa muusikafestivali viimane päev. Kirikuuksed on pärani, altari ees seisab Antti Leigri, kohaliku kooli-lasteaia juhataja, ja loeb jumalasõna. Pühalepa koguduse naiskoori Anna kontsert on jõudnud poole peale. Peab ikka olema heal tasemel koor, kui seda muusikafestivali programmi lülitatakse. Hiljem ütleb dirigent Helle Nittim, et paikkonnas on küll mitmeid rahvatantsurühmi, aga laulukoore polegi ja nii nad kutse said. Koor on tõestanud rohkete esinemistega nii kodusaarel, laulupidudel kui ka laulureisidel Soomes, et laulda nad oskavad.
1992. aastal vaid nelja lauljaga alustanud kooris laulab praegu 16 naist. Dirigent Helle Nittimi käe all kõlab laul puhtalt ja hingestatult. Koori repertuaaris on põhiliselt vaimulikud laulud, aga ka rahvalaulud, laulud kodust ja kodumaast.
Kui ma juba õhtul Kassaris Sääretirbi poole sõidan, kuulan Klassikaraadiost ülekannet Tallinna Jaani kirikust, kus festivali projektkoor Ene Salumäe (orel), Tõnu Jõesaare (viola da gamba) ja Robert Staaki (theorb) kaastegevusel esitas Hollandi tippdirigendi Jos van Veldhoveni dirigeerimisel saksa helilooja H. Scheini teose «Israelis brünnlein» (Iisraeli allikad). Piibli tekstidel põhinev teos on kirjutatud ilmalikus itaalia madrigali stiilis. Pühalepa muusikafestivali viimane kontsert anti pealinnas.
Festivali korraldaja MTÜ Kerema Kultuurikoda on selgitanud, et Pühalepa muusikafestivaliga, kus oli kavas nii vanamuusika kui ka Hiiumaa oma helilooja Erkki-Sven Tüüri looming, sooviti anda oma panus piirkonna heaks. Piletimüügi tulu on korraldajad lubanud kanda Pühalepa kirikusse uue oreli soetamise fondi. Kerema kultuurikoja asutasid 2011. a juulis kunagise Suuremõisa vallavanema ja Pühalepa kiriku organisti Gustav Liidi järeltulijad.
Kuigi ma ei tulnud Hiiumaale muusikafestivalile, püüdis see mind ise kinni ja ma olen selle võimaluse eest tänulik.

Maalinäitus Paluküla kirikus

Aga nüüd tagasi pärastlõunasse. Pühalepa Laurentsiuse kirikust lahkudes sõidan Kärdla suunas, kui märkan tee ääres viidet kunstnik Siim-Tanel Annuse maalinäituse «Tornid taevasse» kohta Paluküla kirikus. Keeran suurelt teelt ära, minu ees sõidab auto, millel tundub sama eesmärk olevat. Peatume. Võtan fotoaparaadi ja väljun. Eessõitnud autost tuleb välja ei keegi muu kui kunstnik ise ja, kuuldes minu kavatsusest, teatab rõõmsalt, et näitus on veel ühe tunni üleval, ta tulnudki just praamilt, et asuda näituse mahavõtmisega tegelema.
Üks lagunev pühakoda, küll kaetud katusega, on üsna kummaline valik näituse korraldamiseks. Siim-Tanel Annus selgitas, et mõttes oli ka Pöide kirik, aga see on nii kehvas seisus, et seal oleks veel ilmvõimatum olnud kunsti välja panna. Kunstniku sõnul võiks tema näitus laiemalt võttes ärgitada diskussiooni või vähemalt juhtida tähelepanu arhitektuurimälestiste hirmsale seisundile. «Kuidas on võimalik, et mõnekümne aasta jooksul minetab püha koht tähenduse,» küsis kunstnik. «Kas tõesti suutis seda teha pealesurutud nõukogude võim või oleme ikka ise süüdi?»
Paluküla kiriku ukseava sai ette metallvarbadest ukse ja reljeeftehnikas vormitud tööd naelutati üles. Inimeste huvi on olnud üsna elav ja külastajaid kogunenud ikka igasse päeva. Mida kauem me kesk pilte räägime, seda selgemalt tunnen nende mõju. Kummaliselt lummavad pildid pühakoja seintel, mis täis grafitit stiilis «Mina olin siin». Kunstnik kinnitab, et pildid on meditatiivsed.
Paluküla kirik on ehitatud 1820. aastal nn Ungru krahvi poegade poolt. Hiljem Kärdla abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aastani, mil see Vene baaside käsutusse anti.

Taasiseseisvumispäev

Juba eelneval õhtul, 19. augustil näitas Tallinna TV soomlaste tehtud dokfilmi «Välisliin: Tallinn 20.08.1991» 21 aasta tagustest sündmustest, kus ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise haamrilöök kinnitas hääletustulemused, mis kuulutas Eesti iseseisvaks. Nugis tunnistas, kuidas ta pärast iseseisvuse väljakuulutamist oma kabinetti läks ning käeraudu ootama jäi, ja ütles, et elusana poleks teda kätte saadud.
20. augusti hommikul ETVs näidatud «Laulev revolutsioon» võtab kokku eestlaste dramaatilise ajaloo. Õhtul nähtud «Klassikaaslased 1943. aastast. Unustatud mälestused» oli film eesti meeste põlvkonnast, kelle noorus jäi sõtta. Viie klassivenna lugudes oli palju traagilist põnevust, aga ka erakordset humaansust, mis aitas seda põlvkonda inimeseks jääda ka kõige ebainimlikumates tingimustes.
Oli päev, et mõelda eestlaseks olemisele. Facebookis jagasid inimesed oma meeleolu.
Kristi Sääsk: «Laulvat revolutsiooni» vaadates tuli väga eredalt meelde, kuidas mu vanaema nuttis, kui ta nägi Tartu levimuusikapäevade saates lehvimas sinimustvalget. Siis ma teda ei mõistnud, küll aga nüüd.»
Anna-Liisa Vaher: «Aeg voolab meist läbi, jah nagu unenägu, aga mõned unenäokillud püsivad ilmselt igavesti meeltes isegi minul, kes ma tol ajal olin vaevalt saanud lahti oktoobrilapse staatusest.»
Jana Kutsar: «See film võttis omalgi silma märjaks – vaadates inimesi laulupeol pisaraid pühkimas… Ise sain vahetu elamuse 90 suvel laulukaare all, kui vist kümmekond korda kusagilt nurgast levis laul «Saa vabaks eesti meri…» terve kaare alla ja kui laulsime «Mu isamaa on minu arm» Ernesaksa enese käe all ja kui temagi pisaraid pühkis…»
Palade külas asuv Soera talumuuseum aga kutsus keskpäeval osa saama traditsioonilisest talutööpäevast. Kui muuseumiõue jõudsin, tegi rehepeksumasin viimaseid popsutusi. Aga tegevust jätkus edasi igasse õuenurka: sepatööd, kraasimist ja ketramist, võrkkanga kudumist, varbaia ehitamist.
Kärdla elas taasiseseisvumispäeva pärastlõunal vaikset väikelinnaelu.

Kassari helisev kabel

Kassari kabelisse kogunes rahvast kuulama Salongitrio kaunist pidupäevamuusikat ja sopran Ludmilla Kõrtsi laulu. Lillad jorjenid kantsli kõrval vaasis, kaheksa küünalt madala lae all lühtris ja küünlad kahel pool kaheksa pingirea otstel põlemas lõid hubasust, kui palvega alustas õpetaja Kristjan Simson, kes päevakohase kõne pidas ning rahvaga läbi Õpetussõnade rääkis.
Musitseerisid Meelis Vahar (viiul), Enno Lepnurm (tšello) ja Elena Anstal (klaver). Kontsert kulges läbi kaunimate laulude ja palade nagu Schu­berti, Caccini ja Bachi-Gounod’ «Ave Maria», Schuberti «Serenaad», aga ka eesti heliloojate Tammeveski, Härma ja Lemba laulude. Taasiseseisvumispäevale andis erilise mõtte Elleri «Kodumaine viis». Liigutav oli kontserdi lisapalana kuuldud Gennadi Podelski «On kallis mulle kodupaik». Pärast kontserti ütles üks kuulajaist: täpselt selline kontsert, mis liiga vara lõppes…
Kassari kabel on sel suvel üle lubjatud, uue rookatuse ja värava saanud. Kabeli juures kalmuaias puhkab ka Köleri Kristusele Kaarli kirikus näo andnud mõisakutsar Tamme Villem.
Kontserti oli kuulamas mandriinimesigi, Hiiumaal puhkav piiskop Einar Soone, kunstnik Eve Viidalepp ja katoliku kiriku vaimulik Ain Leetmaa. Kohalik mees Rein Maalmeister, kes tulijaid tervitas ja pärast kontserdi lõppu küünlad kustutas, ütles, et Hiiumaal on häid kontserte ja ta käib neil meelsasti. Suure elamuse jätnud talle Pühalepas kuuldud «Israelis brünnlein». Vaat see olnud võimas.
Õhtul sain Kassari ühest käsitööpoest osta Voldemar Panso «Naljaka inimese» valitud peatükkidega, mille on välja andnud Kassari haridusselts. Selle on kujundanud ja imeliselt hõrgud pildid ranna ääres loojangul ja päeva algul end sirutavatest sookurgedest joonistanud Eve Viidalepp. Raamatu müügist saadud tulu läheb Panso poolt kuulsaks kirjutatud Lepa Anna fondi, mis kannab Lepa Anna Sukasääre nime ja on mõeldud Kassarimaa toetuseks.

Tiir ümber Hiiumaa

Sõidan Kassarist Emmaste suunas. Mis sel Hiiumaal siis ka pikkust on? Saare läbimõõt läänest itta on 60 km ja põhjast lõunasse 40 km, rannajoont üle 300 km. Ümber saare viib korralik autotee. Küll mereriik, aga merd tee pealt kätte ei paista, kui ehk Orjaku kant välja arvata. Kõpu poolsaare jätan seekord teiseks korraks.
Reigi kirik Pihla külas on teelistele avatud. Ka see kirik on 1802. a Ungern-Sternbergide ehitatud. Kiriku ümber askeldavad mehed ja õpetaja Kristjan Simson. Pool kirikust on saanud uue valge lubjakuue ümber. Väike tõrge tekkis madala katuse katmisel kilega, tuul on üsna kõva ja mehed peavad aru, kust ja kellelt katmiseks abi saada, sest töö tahab tegemist. Lubjastes tunkedes mehed ütlevad, et tööd on tehtud nädalajagu päevi ja raskust pole miskit, hoopis põnev on.
Põnevust on Reigi külaski, kus teeäärne Eiffeli torni makett juhatab kohaliku vaatamisväärsuse juurde: Jaan Alliksoo poolt peamiselt roigastest kokku seatud nn Eiffeli torni kaema. Jätad ühe euro klaaspurki, võtad käsitsi kirjutatud pileti ja saadki ilmaimet näha.
Kärdla on kogunud kuulsust augustikuise kohvikutepäevaga, kui mitmes koduõues kohvikud avatakse. Neid on jäänud ka argipäeva. Leian üsna keskväljaku kõrvalt hubaselt kohvi ja värskete saiade järele lõhnava Gahwa kohviku ja naudin head sööki.
Hoian suunda sadama poole ja olen tagasi Pühalepas. Kirikus kohtun koorijuhi Helle Nittimiga, ajame juttu muusikast ja kohalikust elust. Lahkudes ostan sealses klaasikojas valmistatud ingli.
Kirikust vaevalt kilomeetri kaugusel on vennastekoguduse palvemaja. Helle Nittim rääkis, kuidas 80ndatel ei teadnud paljud kohalikudki, et Pühalepa koguduse rahvas käis seal pühapäeviti jumalateenistusi pidamas. Pühalepa kirik tagastati kogudusele 1990ndate algul.
Pühalepa vennastekoguduse palvemajas korraldab vend Lui Remmelg kord kuus teisipäeviti palvetunde. Rahvast koguneb kella kuueks õhtul paarikümne ringis, lähedalt ja kaugemalt. Lui pere tuleb kohale Emmastest. Aga mis kaugusest siin ikka rääkida, kui kõik on justkui naaberkülas. Kuigi Kristjan Simson ütles selle väiksuse jutu peale, et tema sõitnud kord pühade ajal üle 500 km läbi. Tehke järele või püüdke ise viit kogudust teenida.
Mul on hea meel jagada inimestele Eesti Kirikut, kus jutt hiidlastele hästi tuntud õpetajast Jaanus Jalakast, kes teenis saarel kogudusi 1997. aastani.
Palvetund on laulu- ja sõnarohke, lapsed on siinsamas ja tunnevad end vabalt. Vanal harmooniumil saadab laule Helje Ugam, viiulil tema abikaasa Taavi Ugam. Ilus õhtu! Enne lahkumist pakub Piret Remmelg kõigile piparmündi-melissiteed ja omaküpsetatud saia. Minul jäid pooleli jutud Milone Ugamiga, kellega elavast usutulest kõnelesime. Tuleb uuesti tagasi minna.
Sirje Semm

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)