Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

15 aastat ordinatsioonist

18.08.2021 | | Rubriik: Kirikuelu
Ordineeritavad Kristjan Luhamets, Raino Kubjas, Meelis Rosma ja Kaisa Kirikal Tallinna toomkiriku altari ees. Joel Tiisler.

15.08.2006 seadis peapiiskop Andres Põder kirikuõpetaja ametisse Kristjan Luhametsa, Raino Kubjase, Meelis Rosma ja Kaisa Kirikali. 

Just sellises järjekorras põlvitasid ordineeritavad Tallinna toomkiriku altari ees. Peapiiskoppi assisteerisid Joel Luhamets ja Tõnis Nõmmik

Allakirjutanust sai Kambja koguduse õpetaja, hiljem Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja ja Kursi koguduse hooldajaõpetaja. Praegu olen Tartu Pauluse koguduse õpetaja ning Tartu abipraost. 

Raino oli Laiuse diakon, ordinatsioonipäeval sai temast Laiuse koguduse õpetaja. Aastal 2012 arvati ta emerituuri ning 2020 kutsus Issand ta siit ajast igavikku. Raino Kubjas puhkab Kambja surnuaial. 

Meelis alustas kaitseväe kaplanina ning sellest ametist arvati ta 2019. aastal reservi. Vahepeal teenis ta kümmekond aastat Sydney Jaani kogudust Austraalias. 

Kaisa valiti Nõva koguduse õpetajaks ning talle anti teenida ka Noarootsi kogudus. Ta on tegutsenud Pereraadio, misjonikeskuse ja Eesti Kirikute Nõukogu juures. Praegu on ta Tallinna Kaarli koguduse abiõpetaja. 

Meiega koos õppisid pastoraalseminaris veel neli inimest, kellest kaks said preestriordinatsiooni aasta hiljem ning üks on praegu ametis vikaardiakonina. 

Pastoraalseminari jooksul saime sügisest kevadeni kord kuus kokku usuteaduse instituudi majas. Enamik ka ööbis seal, kuid kuna minu vanaisa elas Tallinnas, oli mul võimalus olla tema külaliseks. Kõik hommikud algasid sellega, et istusime kahekesi vanaisa tillukeses köögis teine teisel pool lauda. Vanaisa luges päeva loosungisalmid ja pidas palve. 

Minu jaoks oli see oluline osa pastoraalseminarist nagu ka kogu varasem elu koguduse keskel. Võimatu on alahinnata nende inimeste eeskuju, kelle lapselik ja siiras usk on vastu pidanud sõja raskustes, moodsate aegade tuultes ja otsese tagakiusu tingimustes. Tänane päev tundub selle kõrval lapsemäng. 

Kui ma 2002. aastal Kieli ülikooli läksin, küsisid saksa tudengid, kas Eesti kirikul on lootust. „Muidugi on!“ ei saanud ma küsimusestki aru. Nad pidasid silmas Saksamaa vähenevat kirikuliikmete arvu. Kirikuga lõdvalt seotute hulk väheneb ka meil. Sellegipoolest olen oma suhteliselt lühikese ametiaja jooksul ristinud umbes 800 inimest ja laulatanud 113 paari. Matnud olen küll rohkem – keskmiselt sada inimest aastas –, aga ustavaid kirikuliikmeid on nende seas väga harva ette tulnud. Järelikult nende hulk, kes esmajärjekorras õndsust otsivad, ikka kasvab. 

Kas 15 aastaga on midagi muutunud? Ordinatsioonipäeva õhtul oli EELK nimekirjas kokku 218 vaimulikku, mina vanuse poolest neist eelviimane- ainult Toomas Nigola oli tookord minust noorem (on praegugi). 15 aastaga olen selles pingereas nelja koha võrra edenenud – täna olen ma EELK 227 vaimuliku seas vanuselt juba 213. kohal. 

Kui 15 aastat tagasi oli suurem osa vaimulikke pärit vähemalt niipalju kristlikust kodust, et olid ristitud lapsena, siis praegu on ülekaalus need, kes on ristitud seoses leeri tulekuga. Selles mõttes sarnaneb meie olukord üha enam algkoguduse päevadega. Tahaks loota, et nende ammuste aegadega sarnaneb ka tänaste Eesti kristlaste julgus olla sellest maailmast välja kutsutud (ἐκκλησία), võib-olla ka välja heidetud. 

Kui Harri Haamer külla tuli, ei jätnud ta kunagi lastele vigureid tegemata. Mõtlesin talle alt üles vaadates, et tahan ka suurena olla korraga nii kirjanik, kunstnik kui kirikuõpetaja. Tagantjärele hindan tema hoiakut, mis on kokku võetav sõnadesse: meie elu on taevas. See eristab inimesekeskset ja Jumala-keskset ristiusku. Otsides esiti Jumala riiki ja tema õigust, saame muu pealegi, aga kui otsime Jumala riiki, ET saada muud pealegi, ei saa me tegelikult kumbagi. 

Samale ohule viitas ka Urmas Viilma (Eesti Kirik 22.06.2021): „Tuleb olla ettevaatlik – kui elu muutub liiga heaks ja lihtsaks ning elujärg üha paremaks ja paremaks, on see kindel märk, et kaugenetakse Jumalast ja tema tahtest ning esiplaanile on tõusmas inimese tahe.“ 

Ma arvan, et just siin on olnud viimase 15 aasta olulisim võitlusväli: kumb jääb peale, kas inimese tahe või Jumala tahe? Kiusatus on püüda neid kokku sobitada, olla natuke seda ja natuke teist, aga nõnda longates ei jõua kaugele. Kui koguduse eesmärk asub taevas, siis kõik maine, sh armastavad, mõistvad ja hoolivad suhted inimeste vahel, antakse pealegi. Aga eesmärk on ikka taevane, st Jumala tahe ja Jumala riik. Seepärast tuleb meil kuulutada küll arusaadavas keeles, aga Õnnistegija meeles. 

Selleks meile kõigile Jumala armu ja halastust, aga ka tema juhtimist, väge ja õnnistust paludes

Kristjan Luhamets

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)