Esileht » Online » Online artiklid »

15.09 Peapiiskop kaitseb risti sümboolikat

15.09.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Eesti Päevalehe online-intervjuus vastas EELK peapiiskop, Vabadussõja ausamba komisjoni juhtinud Andres Põder risti sümboolikat puudutavatele küsimustele.

Image

Andres Põder

 

Lääne-Euroopa mitme suure teatmeteose andmeil on rist Euroopa kultuuris ristiusu, kuningavõimu ja rüütelkondade, ordude sümbol. Kust te võtsite väite, et rist on võidu sümbol?

Seda, et rist on võidumärk Euroopa kristlikus kultuuriloos, võib kinnitada iga asjatundja. Esmalt on rist vaimse ja eksistentsiaalse võidu märk. Just see, et Jeesus säilitas ka ristil oma loomuse, oma armastava olemuse, laskmata kurjusel seda hävitada, andis ristile tähenduse. Sealt on see kandunud nii riikide, ordude kui ka ordenite sümboolikasse. On tõsiasi, et õilsuse kattevarju on vahel kasutanud ka ülekohus. Aga just selle läbinägemine võtab kurjuselt relvad. Praegu vajab seda läbinägelikkust meie rahvas.

•• Kas teie arust ei oleks õiglane, et sellise tähtsusega sümbolit saaks valida rahvas? Tekitab ju vägisi peale sunnitud ristiusu sümboolika (ordurist) üsna suures osas rahvast vastikust!

Jah, alati saab pakkuda alternatiive. Rahvaküsitluse teema ei tõusnud konkursi tingimuste koostamisel üles. Tuleks ka küsida, mis rahva. Kas kodanike või kõigi elanike? Ning kuidas arvestada nendega, kelle mälestuseks sammas püstitatakse?

Iga sümbol ja kunst tervikuna on mingil määral rahvast lõhestav – ühele meeldib, teisele mitte. Olukorda, kus kõik oleksid poolt, vabas maailmas ei tule. Tegelikult pole võidutöö sugugi vastuvõetamatu. Eesti Päevalehe enda tellitud, 29. augustil tehtud küsitlus näitab, et ideaalseks või enam-vähem kohaseks peab tööd 66% vastanuist.

•• Milline on EELK ametlik ning milline teie isiklik seisukoht ja hinnang Eesti vallutamise ja sundristiusustamise kohta ristisõjas 13. sajandil?

EELK-l mingit ametlikku hinnangut muistsete ajaloosündmuste kohta ei ole. Kirik on kindlalt igasuguse ülekohtu ja kurjuse vastu, olgu see tänapäeval või minevikus. Konkreetsete ajaloosündmuste eetilisel hindamisel on esmajoones vajalik teaduslik alus, kuid sellist ühest arusaama pole ka ajaloolastel. Ilmselt on praegu ebakohane lihtsustatult sildistada sündmusi, mis toimusid aastasadu tagasi.

Minu enda meelest on Eesti vallutamise taga esmajoones siinsete elanike elukorralduse tase ja mitme põlvkonna tollaste rahvajuhtide tegevus(etus), mille tõttu jäid eestlased kultuurilisse mahajäämusse, nii et kirjutatud ajaloo lehekülgedele astusid nad alles ristiusu saabudes.

•• Mis sõnum on teil neile tuhandetele inimestele, kes kannavad oma südames mälestust Lembitust ja peavad au sees eestlaste vannet pärast üht võidukat ülestõusu kristlaste vastu: kui meie maal on elus kas või üks põlvepikkune poisikene, ei võta me ikka vastu ristiusku?

Lembitust on palju aega mööda läinud, mõndagi on muutunud. Kui Lembitu ei suutnud või ei osanud vabadust kaitsta ja väitis midagi, mis teoks ei saanud, siis teame nüüd, et just kristlased olid need, kes viisid Eesti omariiklusele. 1922. aasta rahvaloenduse põhjal pidas ennast kristlaseks 99,3% rahvast. Eesti Vabariik loodi kristlaste riigina. Samas oli ristiusuvaenulik suurvõim see, mis Eestilt vabaduse röövis. Mäletan ka laulva revolutsiooni algaega, kus üheskoos deklareeriti: taastame iseseisvuse ja kristliku usu! Eesti patrioodile ei mõju Vabadusrist kindlasti pühaduseteotusena.

Eesti Päevaleht, 15. septembril 2007

Üks kommentaar artiklile “15.09 Peapiiskop kaitseb risti sümboolikat”

  1. Külaline ütles:

    See, et koer hammustas inimest ei ole uudis, aga et inimene hammustas koera…

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)