Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

14 peatust teel ristile

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Urmas Viilma.

Täna, 23. märtsil esitleb peapiiskop Urmas Viilma Tallinna Jaani kirikus oma raamatut „Via crucis. Meie Issanda Jeesuse Kristuse ristitee“, kuhu on temaatilised pildid joonistanud graafik Reti Saks.

Mis viis suure reede ristitee ainelise raamatu kirjutamiseni?

Urmas Viilma: Me Tallinnas oleme juba palju aastaid korraldanud ristiteed, kus kasutatakse isa Rein Õunapuu tekste. Head tekstid ja sügavad palved, aga mind jäi vaevama, miks keegi ei tee uusi tekste ja uusi palveid. Aasta tagas tellis ERR minult suure reede teemal loo. Kirjutasin läbi öö ja sain kokku 14 ristitee mõtisklust. Need avaldati, aga minu enda jaoks jäi materjal settima, sest teadsin, et tegemist ei ole tervikuga ristitee läbiviimiseks. Et vaja on veel palvetekste ja kirjakohti juure. 

Seega pidin leidma aja ja kirjutama mõtisklused uuesti läbi ning lisama palve ja sobivad kirjakohad. Mitte kõik peatused, mis on traditsioonilisel ristiteel, ei ole pühakirjaga kaetud. Näiteks Veroonika higiräti lugu ei ole ju üldse tekst Piiblist. Samuti tuntud seik, et Jeesus komistab risti all kolm korda, ei ole Piibli viitega. Minu enda jaoks oli mõtiskluste koostamine hästi süvenemist ja palvesse sisseelamist nõudev. Ka ajaliselt võttev. Ühe palvega töötasin oluliselt üle tunni. Tekkis palverännakul olemise tunne.

Raamatu sisu toetavad kunstnik Reti Saksa hingestatud joonistused. Kuidas tekkis koostöö graafikuga?

Reti Saksal oli sügisel Tallinna Jaani kirikus näitus mustvalgetest graafilistest piltidest. Kohates näitusel kuraator Erkki Juhandit nimetasin talle, et plaanin välja anda suure reede ristitee palvust ja otsin sobivat kunstnikku ning Reti Saks sobiks hästi. Juhandi rääkis kunstnikuga, sai tema nõusoleku ja saime kokku plaanide tegemiseks. Koostöö laabus väga hästi. 

Kuivõrd on õigustatud nimetada raamatut „Via crucis“ liturgiliseks tekstiks?

Mõtlesin tekste raamatuks koondades, et see peaks olema nii üht kui teist. Peaks olema kasutatav inimesel individuaalselt kui ka rühmal koos. 

Ka kodusel inimesel, kes ei saa suure reede ristiteest füüsiliselt osa võtta, on pilt ja tekst ning selle toel saab ta kodust väljumata läbida ristitee. Samuti võib raamatu kaasa võttes individuaalselt ristitee füüsiliselt läbida. 

Samas mõtlesin, et see võiks olla ühisel ristitee läbimisel kasutatav. 

Meie kiriku uues käsiraamatus on soovitus, et suurel reedel võib lugeda kannatuse evangeeliumit või via crucis’e 14 peatust, aga tekstina neid seal ei ole. Ma siis kirjutasin, aga tulemus ei ole ametlik. Iga õpetaja võib tekstid ise koostada. Põhimõtteliselt on minu teksti võimalik liturgiliselt kasutada. On võimalik lugeda nii, et ühe lause ütleb eeslugeja ja ülejäänud saavad talle vastata. Siis tuleb lugemine ja järgneb mõtisklus. Lisasin pihipeegli küsimuse, et inimene saaks ennast ise läbi katsuda. Seda tavaliselt ristitee palvusel ei ole, mina lisasin. Lõpuks on palve, mis lõpeb meieisapalvega.

Ristiteel on 14 peatust, raamat sisaldab 15 peatust. Mis pani liitma ülestõusmispüha kannatusteega?

Alguses on ka ristiteele asumise palve ja lõppu lisasin 15. peatuse. See ei ole osa ristiteest, aga mulle tundus, et ei saa jätta raamatus hauda suletuks. Tahtsin lõpetada lootusega ja lisasin ülestõusmispüha hommiku teksti. Viimast, 15. mõtisklust võib lugeda tervikust eraldi, ülestõusmispüha hommikul kirikus. Et kui üldiselt on tegemist ju hästi spetsiifiliste, ühe kirikukalendri päeva tekstidega, siis üksikult võib neid kasutada ka teistel aegadel.

Suure reede ristitee praktika on levinud mitmes konfessioonis. Kas „Via crucis“ on luterliku juurega või pigem oikumeenilise väljundiga? 

Ma jälgisin, et oleks oikumeeniliselt kasutatav. Et oleks erinevate kirikute liikmetele vastuvõetav. Loomulikult teatud terminoloogia on konfessiooniti erinev. Näiteks kuidas nimetatakse neitsi Maarjat. Mina ei pöördu Maarja poole, aga peatuses, kus Jeesus kohtab oma ema, toon Maarja sisse. 

Mil määral mängis ajalooline pärand kirjutamisel rolli? 

Tegin põhjaliku taustauuringu via crucis’e traditsioonist. On olemas ka puhtalt protestantlikke variante, kus kasutatakse ainult Kristuse kannatuse evangeeliumitekste. Mina lähtusin traditsioonilisest, keskajast pärit variandist. 

Raamatust jääb mulje, et autor on vältinud võimalust kirjutada sisse päevapoliitiline aktuaalsus. Kas see oli taotluslik, et tulemus oleks igavikuline?  

See mulje on õige ja taotlus on tehtud täis teadlikkust. Lähtudes soovist, et tekst oleks kasutatav kaua. Kirjutasin neid mõtisklusi ajaüleselt, et oleks sobiv lugeda ka 10 aasta pärast. Palju kirjutasin sisse isiklikku vaadet. Eriti palved. Vältisin meie-vormi ja kasutasin mina-vormi. Isegi kui ristiteel Tallinnas mitmesaja inimesega koos käime, siis tegelikult oleme sel kannatusteel siiski üksinda. Täpselt nagu palverännakul. Ka Kristus oli lõpuks rahva sees olles ikka üksi, kandes oma risti. 

Liina Raudvassar