14. juuni Eestis – Jehoova karistus?

Sovetivägedega kehtestatud okupatsioon oli küüditamispäevaks kestnud juba ligi aasta. Kogu meie kasin riik oli üle ujutatud Punaarmee pea kõigi väeliikidega.
1941. aasta veebruaris-märtsis olid Nõukogude Eesti võimud kogu siinsele täiskasvanud elanikkonnale andnud uued punakaanelised passid. Selle nn pasportiseerimise käigus võttis NKVD arvele kõik «likvideerimisele kuuluvad klassivaenulikud elemendid». See oligi eelmäng laupäeval, 14. juunil Eesti NSVs alanud massiküüditamisele.
Aga vaene Karl Reits, nüüd mitmes ringkonnas prohvetina omaks võetud, olevat juba 1930. aastatel Tallinna tänavatel-turgudel hüüatanud: «Häda tuleb!» ning ennustanud seda kui Jehoova karistust. Aga teda ei võetud kuulda ja just selle tõttu 1940. aastate hädad ja karistused meile kaela tulidki. Just nii vahel nüüdki seletatakse.
Eesti rahva vastu toime pandud aegumatud inimsusevastased kuriteod olnuks justkui Jumala karistus meie rahva patuelu ja ühissüü eest. Nii võib jõuda järelduseni, et sovetlikud timukad võisid olla lausa Kõigevägevama tahte täidesaatjad …
Minu emake Salme Noor, kauaaegne EELK Haapsalu koguduse liige, pidi NKVD timuka surmakuuli tundma Sverdlovskis oma ainsa poja sünnipäeval, 24. aprillil 1942. Ja teadma, et tema mees ja minu isa Karl Noor kuu aega varem sealsamas maha lasti.
Ei suuda ega tahagi uskuda, et Jumal karistas sel viisil neid ja koos nendega sadu ja tuhandeid. See võis olla ja olen veendunud, et oligi hoopis kurjade jõudude või saatana enda võidulepääs.
Tean, et see küsimus põletab paljude hinge. Seetõttu pöördusin tänavu kevadel Eesti Kirikute Nõukogu poole palvega, et nad võtaksid selles küsimuses oma seisukoha.
EKNi ametlikus vastuses on öeldud: «… Meenutame südamevalu ja kaastundmusega Teie hukatud vanemaid ja kõiki ebaõiglaselt kannatanud inimesi ja survatud rahvaid. Eesti Kirikute Nõukogu on seisukohal, et inimvaenulikku ideoloogiat ning seeläbi teoks tehtud inimsusevastaseid kuritegusid ei saa kuidagi tunnistada Jumala tahtega kooskõlas olevaks. Vastupidi, kõik see rikkus nii Jeesuse antud armastuskäsku kui ka kümmet käsku. Me lähtume oma kuulutuses Jumala armu ja tõe sõnumist. Jeesus Kristus on kannatanud, surnud ja üles tõusnud ning «surmaga surmavalla tallanud», nagu ütleb vana kirikulaul. Aidaku Jumala trööstiv ja julgustav Püha Vaim meil kuulutada ja kehastada Jumala armu ja rahu!»
See tõeliselt humaanne ja kõikemõistvalt kristlik vastus on minule 14. juuni sündmuse puhul suureks leevenduseks. Loodan, et ka paljudele minusarnastele ja kogu meie kristlaskonnale.

 

 

 

 
Heino Noor,
EELK Haapsalu koguduse liige ristimisest saadik aastast 1922, stalinismi poliitvang