Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

138 orelit said passid. Eesti orelite inventeerimine aastail 2004–2008

26.11.2008 | | Rubriik: Kultuurielu, Muusika

Selleks, et meid ümbritsevast kultuuripärandist sõeluda välja need objektid, mis väärivad oma erilisuse tõttu tunnistamist kultuurimälestisteks, on vaja teha valdkonnauuringuid.

Seda mõtet toetab ka 2007. a valminud riigikontrolli audit kultuurimälestiste kaitse kohta. Võib öelda, et orelid on selles osas kindlasti üheks eeskuju väärivaks näiteks.
Passistamise tulemus
Nimelt on tänu riikliku programmi «Pühakodade säilitamine ja areng» kaudu saadud toetusele olnud võimalik läbi viia Eesti orelite inventeerimine. Ajavahemikus 2004–2008 koostasid Toomas Mäeväli ja Olev Kents nn passid 138 instrumendile, EELK kirikutes on neist 137, üks orel asub Tartus Salemi baptistikirikus. 
Sealhulgas on ka kuus koduoreli tüüpi instrumenti ning üheksa orelit, mis on ehitatud aastatel 1940–1970. Viimased on toodud Eestisse kasutatuna Saksamaalt, Rootsist või Soomest. Seega sai nelja aasta jooksul inventeeritud 122 kirikute peaorelit (nii praegused kui ka varem selleks olnud), mis on valminud enne 1940. a.
Erinevatel põhjustel (demonteeritud, kaetud kiriku remondiks vms) jäi sel perioodil üle vaatamata neli pilli, kuid sobivate olude tekkimisel on võimalik need ankeedid lisada.
Et töö üks eesmärke oli saada ülevaade eelkõige meie ajaloolistest orelitest, jäi sel korral välja kaheksa kaasaegset pilli. Tänapäevastele instrumentidele hinnangu andmine seisab alles ees.
Inventeerimine on protsess
Käesolev orelite inventeerimine ei ole Eestis tegelikult esimene sellelaadne töö. Professor Hugo Lepnurm tegi seda aastail 1966–1971, kasutades 13 punktist koosnevat küsimustikku. Nüüd toimus ülevaatus seitsmest peatükist ja lisadest koosneva ankeedi põhjal, mille aluseks oli Eesti Orelikeskuse ja Eesti Orelisõprade Ühingu poolt ette valmistatud küsimustik.
Passi tekstilist osa täiendavad kaks fotot – oreli üldvaade ja vaade mängupuldile. Passidega on võimalik tutvuda muinsuskaitseameti arhiivis, kogudustele on antud oma eksemplarid.
Ükski inventeerimine ei ole lõplik, see on vaid alus põhjalikumaks uurimis- ja teadustööks. Muinsuskaitseameti roll ongi pakkuda oma võimaluste piires selleks abi alusmaterjali näol.
Oreli puhul on tegemist väga mitmekülgse objektiga, lisaks visuaalsele poolele tuleb vaadata ka tema kõlalisi omadusi. Seetõttu on orelite inventeerimine olnud aeganõudvam kui mõne teise objekti puhul, kus peatähelepanu on vaid visuaalsel küljel. Üks on aga selge, inventeerimine annab ülevaate vastavast liigist, toob välja piirkondlikud erisused jms.
Õhuke orelipärand
Kui vaadata ajaloolase perspektiivist, siis meil säilinud orelipärand on ajalises mõttes üsna õhuke. Vanimad instrumendid, millest oluline osa säilinud, pärinevad 19. sajandi algusest. Eriti väärtuslikud on sellest perioodist sakslase Johann Andreas Steini ehitatud instrumendid Kihelkonna (1805) ja Käsmu kirikus (1813). Viimase puhul ei ole tegemist pilli algse asukohaga, orel ehitati hoopis Tallinna Rootsi-Mihkli kirikusse.
Kohtame ka väga põnevaid oreleid, mille ülesehituses leidub mitme eri oreli osi. Tuntuim on vast Tallinna Toomkiriku Saueri pill, mille prospekt on varasemast Ladegasti orelist, kuid detaile leiab ka veelgi varasemast, 1783. a instrumendist. 
Üks salapärasemaid oreleid on kindlasti Võnnu kirikus paiknev Saueri orel, mis pärineb teadaolevalt Tartu Jaani kirikust. Toomas Mäevälja hinnangul on aga pillis osi, mis viitavad varasemale läti oreliehitaja Theodor Tiede­manni tööle 1785. aastast, mida omakorda Ernst Kessler võis parandada või ümber teha 1851. a.
Orelid kui kultuurimälestised
Eesti võib praegu õnnelik olla oma noore, kuid mitmekesise orelipärandi üle, kuna II maailmasõja järel on paljudes rikkamates Lääne-Euroopa riikides moderniseerimise tuhinas ehitatud oreleid ümber või kaasaegsemate vastu välja vahetatud. Nüüd, kui ühiskond väärtustab taas unustatud vana, on meie ülesanne neid vigu enam mitte korrata.
Praegu on kultuurimälestistena riikliku kaitse all 8 orelit, 95 oreliprospekti ja 6 koduorelit, lisaks veel harmooniume. Orelite passide põhjal on kavas teha valik, millised pillid väärivad mälestiseks tunnistamist tervikuna, millistest väärtustame vaid prospekti kui kirikuinterjööri osa.
Tõeliselt hinnaliste orelite kultuurimälestiseks tunnistamine oleks siinkohal tunnustus kogudusele oma väärtuste säilitamise eest.

Ülle Jukk,
muinsuskaitseameti kunsti­mälestiste peainspektor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)