Esileht » Online » Online artiklid »

13.06 Eestlus ja Eesti Kirik on hoitud alles nii välismaal kui kodus

13.06.2007 | | Rubriik: Online artiklid

 

Minu aeg hakkab lõppema ja koju pöördumine läheneb. Olen jaganud sabatiaasta, mida mu kirik, kogudus ja perekond mulle lubas, kahte osasse. Möödunud aastal teenisin viis kuud E.E.L.K. Vancouveri Peetri kogudust ja sellel aastal viis kuud USA idaranniku E.E.L.K. kogudusi Washingtonis, Baltimores ja Seabrookis. Olen pidanud seatud jumalateenistused ja piiblitunnid. Rõõmu on pakkunud tunnid Baltimore Eesti Koolis ja suhted ajakirjandusega. Meelde jäävad kodukülastused ja teenistused hooldekodudes.

Sellesse aega mahuvad ka mitmed suursündmused. Pean silmas Eesti rahvakiriku 90. aastapäeva, peapiiskop dr Andres Tauli ametisse valimist ja pühitsemist ning uue kirikuvalitsuse töösse rakendamist. 

Tänapäeval on moes uurida oma suguvõsa ajalugu, oma juuri. Eesti rahvana mõtleme oma juurtele rahvakiriku 90. aastapäeval, mis juhib meid Eesti Vabariigi 90. aastapäeva pidustuste poole. I Eesti Kirikukongressil Tartus 31. mail 1917 võeti vastu resolutsioon: “Eesti evang.-luteri usu kirik on vaba rahvakirik kodumaal kui ka asundustes.” Prohvetlikult sõnastatud definitsioon. 

 

II maailmasõja käigus okupeeriti Eesti ja kümned tuhanded eestlased olid sunnitud kodumaalt lahkuma. Tuli korraldada koguduste loomine ja juhtimine välismaal. Samal ajal töötas kirik kodumaal. 

Konrad Veem kirjutab 1955 ilmunud raamatus “Elu juhtnöör”: “Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik on väliselt õige raskes olukorras. Kiriku tüvi, mis asub kodumaal, on Jumala vaenlaste poolt aheldatud. Kiriku kaks haru, üks sunniviisilises eralduses, teine vabatahtlikus paguluses, on väliselt kodukirikust lahutatud. Kuid samas tuleb nähtavale see kustumatu ja lämmatamatu pärand, mis kirikut iseloomustab: kodukirik ilmutab oma jõudu sellega, et Jumala vaenlane temast jagu ei saa; need kasinad teated, mida omame sunnitööl ja asumisel viibijaist, äratavad kõige suuremat aukartust; pagulaskirik kasvab ja edeneb aastast aastasse.” 

Nende sõnade kirjutamisest on möödunud üle poole sajandi. Eestlus ja Eesti Kirik on hoitud alles nii välismaal kui kodus. Täname Jumalat, et kodumaa on vaba ja kirik saab vabalt tegutseda. 

Välis-Eesti viies peapiiskop dr Andres Taul astus ametisse ajal, kui meie kiriku jagunemise põhjus on ära langenud. Peapiiskopid kirjutasid alla ühisdeklaratsiooni ja konsistooriumi liikmed tõotasid töötada selle nimel, et ühtsus taastada. Nüüd seisab ees sildade ehitamine, olude analüüsimine ja selgitamine ja kui Jumal lubab, siis ka nähtava ühtsuse taastamine, kuigi kunagi ei ole ametlikult lahku mindud, seda on teinud poliitilised olukorrad.

Meie Agendas on palve: “Aga Issand, meie vanemate Jumal, kui see on hea Sinu meelest, siis aita, et meie rahva lapsed, vanad ja noored, kõigist maailma otsadest koguneksid jälle oma põlisesse kodusse, mis Sa meie vanematele oled annud.” Agendas ei ole palve kirjutaja nime. Küllap sündis see kusagil põgenikeasumis.

Mõtlen nendele sõnadele lõpetades oma teenimist Ameerika mandril. Kas kodumaale kutsuv palve tõi meie laialipillatud rahva tagasi kui saabus vabadus? On see palve veel täna samuti mõistetav? 

1980ndate lõpust Eestisse tulnute koguarvu on võimatu täpselt hinnata. Jüri Estam pakub, et neid on ligikaudu tuhat, keda võib laias laastus jagada kaheks: idealistid-romantikud ning pragmaatikud-seiklejad. Mõlemad tulid sooviga midagi Eesti heaks teha – esimesed rohkem väärtuste tasandil, teised ärivallas. Minevikust ei saa vabaneda kodueestlane ega väliseestlane. 

Milline on meie rahva ja kiriku tulevik? Eestlaste arv kipub vähenema nii kodus kui võõrsil, koguduse liikmete arv väheneb samuti. Sven-Alur Reinans hindab võõrsil elava rahvusgrupi elujõudu veel 20-30 aastale. Täna ei kõnele me aga ainult nendest, kes kodumaalt põgenesid, nende lastest ja lastelastest vaid ka nendest kes vabalt kodumaalt on asunud pikemaks või lühemaks ajaks võõrsile. Me elame täna teist aega ja kasutame teisi võimalusi. Minevikuhaavad kanduvad edasi mitu sugupõlve. 

Kuidas mõtestan enda jaoks need sõnad – kodu ja kodumaa, kodukirik ja pagulaskirik. On meid üks või mitu? Eesti kogudused kodumaal, samuti ida- ja läänepool kodumaad elavad oma elu. Ilmselt kodumaale naasemine on pigem erand kui reegel. Samas olemegi rahvas, kelle kohta öeldakse, et pole sadamalinna, kus pole eestlast. Jätan teid kõiki hea Jumala hoolde ja kui Jumal tahab, küllap siis kohtume siin või seal. Maestro Roman Toi ütleb tabavalt: “Kui me enne ei kohtu, siis näeme järgmisel korral.” Tänan Jumalat kauni aja, avatud südamete ja armastuse eest.

Tiit Salumäe

 

Tiit Salumäe

EELK assessor praost

6 Kommentaari artiklile “13.06 Eestlus ja Eesti Kirik on hoitud alles nii välismaal kui kodus”

  1. Külaline ütles:

    ega religiooni võrdlust pole vast mõtet teha,tekib vaenlasi ainult,mis seal kirikus üldse käia,abi suurt ei tule.mõni tervitab,aga dogmad käivad närvidele,ajab lunastuse juttu ja undab jeesust taga see ammu surnd,vaim ehk on,ta peale ei saa ka kindel olla,jätab maha lihtsalt kui kiusata tahab

  2. Külaline ütles:

    ei leidnud postkastist reklaamidega eesti kirikut värvilised pildid sees

  3. Külaline ütles:

    moosese lund kive on kosmos täis,ufod lasevad suuremad puruks,kui jumal käsib lastakse saaremaale röövlile pähe mõni.

  4. Külaline ütles:

    adventistid liha ei söö ja puhkavad laupäeval peale pidu glorias.see on õige,liha teeb tigedaks ja loomi ära tapa.joo piima ja söö juustu.kartuleid ja porgandit näri,banaani ja muud head teravilja.

  5. Külaline ütles:

    ikka saadad lasnamäele luurajaid.

  6. Külaline ütles:

    ära vahi püksid kusesed,kui valitseja on sust ülemaks seatud,mõtled kuradi vastukaaluks välja ja määrid juutide jumala nime,kes israelist väljas ei käi.odin oli ka vikingil,kes sõimata sai tormi käest,mis sa pasa teed siis.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)