Esileht » Online » Online artiklid »

11.09 Martin Kala: riik ja kirik – koos või lahus?

11.09.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Avastasin Postimehe esseekogumikku sirvides, et paarikümnest tööst kuus vaagis uskumist. Üllatav, et Eestis vaieldakse järjest enam religiooni üle, ometigi usub siin jumalat optimistlike prognooside kohaselt ainult 16% rahvast ning seega asume Euroopa ususkaalade viimasel kohal. Pole uudis, et uskumist kajastavates värvilistes tabelites on Eesti kohal lihtsalt valge laik.

Väidetavalt on siinne ühiskond jõudnud teatava eluterve ja küpse suhtumiseni religiooni, mis tõestab, et meid võivad paeluda ka asjad, mis meisse otseselt ei puutu. Postimehe kogumikus arutlesid usuteemadel teoloogi ja piiskopi kõrval kunstnik, kultuuriteoreetik, rahvalaulik ning filmi- ja kirjamees.

Ka mina ei käi kirikus, kuid kaitsesin oma õigusdoktori kraadi riigi ja kiriku suhete ning usulahususe teemadel, sest see teema oli igati väljakutsuv.

Pariisis väitekirja kaitsmisel küsiti minult arvamust, milline võiks olla Euroopa ühtne religiooni mudel sümbioosis, kus ELi liikmesriigid on võtnud tavaks usuasju ise reguleerida. Kuigi Euroopa on püstitatud ristiusu pärandile, hoitakse usuasjad üldiselt riigielust kiivalt eemal, samas garanteeritakse sekulaarses Euroopas religioonide vaba toimimine ning doktriinide mitmekesisus.

Ilmalik Euroopa?

Kas on õige, et Euroopa religioonimudeliks on ilmalikkus? Mitte alati. Usuorganisatsioonide tunnustamine ehk see, millisel alusel neid registreeritakse, on jäetud liikmesriikide pädevusse ning euroopalikuks usumudeliks on kiriku dialoog riigiga, kusjuures riik on kõrvaltvaataja, kes meenutab endale pidevalt, et peab jääma kõikide usuühingute ees neutraalseks.

Riigi ja kiriku eraldatus teineteisest lähtub valgustusaja ühiskonna ja poliitika vabameelsest käsitlusest; religiooni ja poliitikat nähakse kui erinevaid inimtegevuse alasid, mis tuleks hoida üksteisest lahus.

Riik peab olema usuasjades neutraalne, sest nende kahe segunedes kannataks mõlemad. Järjest enam nüüdisaegseid riike on 18. sajandi valgustusajast alates põhiseaduslikult eraldanud riigi kirikust ning tänapäevane riigi-kiriku suhtluspraktika on paljuski seotud iga rahva unikaalse ajaloo ja kultuuriliste eeldustega religiooni kohast avalikus elus.

Riigi ja kiriku suhted saavad oluliseks siis, kui tegemist on mõlemal poolel organiseeritud ja piisavalt aktiivsete institutsioonidega. Sekulaarset valitsust saab mõjutada, või näiteks Eesti puhul ilmestada vaid aktiivne kirik. Teisisõnu võib seda selgitada mõtlemine, et kiriku tüüp kohandub riigiga – nii arenes näiteks möödunud sajandi esimeses pooles demokraatia ja religiooni sümbioosist välja «demokraatiareligioon».

Religiooni ja ühiskonna suhteid saab liigitada selle järgi, milline on nende vastastikune mõju. Usurühmitus võib olla kas ühiskonnaga vastasseisus, temaga liidus (Vatikan, Iisrael) või pigem neutraalne (Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid).

Muidugi on ka vahepealseid, mida on raske defineerida, sest seal valitseb riigikirik (Kreekas, näiteks, on õigeusu kiriku peal õigus suunata teiste usundite tegevust), riigipea on kirikupea (Ühendkuningriik) või domineerib poliitiliselt neutraalses õhkkonnas valdavalt üks kindel usund (Türgis seisab Atatürgi rajatud sekulaarse riigi eest väljas sõjavägi, kes ähvardab ilmalike põhimõtete eiramisel välkkiirelt reageerida).

Eesti «ei usu»

Millisesse rühma kuulub Eesti? Olgugi et Eesti «ei usu», on osal doktriinidel ja kirikutel siinses ühiskondlikus elus teatud eesõiguslik kaalukus.

Eesti põhiseaduse § 40 lõike 2 kohaselt on kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse vaba, kusjuures riigikirikut ei ole. Samas on pidulike, riiklikult tähtsate sündmuste puhul ikka kohal kirikuõpetaja ning (enamasti luteriusku) kiriku esindaja pühitseb sisse tähtsamaid ehitisi, õnnistab olulisi tähtpäevi, avab tseremooniaid jmt. Ka nii Eesti president kui peaminister tunnistavad mõlemad avalikult, et on kristlased ja protestandid; Arnold Rüütel oli riigipeana avalikult õigeusklik.

Rahvas armastab kroonitud päid ja usub paratamatult nende usku. Eestimaa poliiteliidile sobib hästi kiriku antav spirituaalne toimeväli, mille vastutasuks kingivad valitsejad kirikule sõbraliku õlapatsutuse ja tunnustavad tema hingelisi püüdlusi. Nii võibki tunduda mõlemale kojale, et (nende endi) ühiskondlik turvatunne saab vastastikuste viisakusavalduste abil tagatud ning eestlase hing õigesse kohta maha seatud.

Kunagised Uue Maailma asustajad pidasid religiooni ja selle osalust hädavajalikuks stabiilse poliitkorra ja kombeka ühiskonna ülalhoidmiseks. Ameerikaga sarnast tendentsi võis täheldada Eestis näiteks pärast tormiseid aprilliöid, millele järgnesid jumalateenistused, muldasängitamise missad ja rahujutlused.

Võpatama panevad vahejuhtumid tirisid meid tagasi asjade juurde, millel on inimese jaoks eriline kaitseomadus ja süvajuured. Lisaks kirikuskäimisele hakkasid eestlased pärast rahutusi pöörama enam tähelepanu unustatud riigisümboolikale, uhkelt lehvisid riigilipud ja tänavail kanti ohtralt sinimustvalgeid rõivaid.

Hiljuti pani kulmu kergitama lugu Vabadusristist kui Eesti vabaduse sümbolist, mille kavandist on palju juttu olnud. Muidugi võime kinnitada, et riste on igasuguseid, mis kõik ei pruugigi usku propageerida – nii ei hakkaks keegi kiirabiauto punase risti poole palvetama.

Aga samba ideevõistluse žürii esimees oli ei keegi muu kui Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder, kes kirjutas lehes, et samba ristikavandi puhul pole «probleem kindlasti sümbolis endas, vaid pigem selle vaatamises läbi Nõukogude aja ideoloogia prisma». Ilmselt viitas peapiiskop usuringkondade ja riigi suhetele, mis nõukoguliku koloniaalpoliitika päevil pärsitud said?

Täisilmalikus ühiskonnas tekitaks suure risti sidumine vabadusega põhjendatult küsimusi, sest iseseisvale riigile ja rahvale püstitatud aumärk peaks seisma kõigi ja kõikide saavutuste ja väärtuste, kaasa arvatud varjushoitud usklikkuse ning uskmatuse eest. Üldiselt peaks selline kavand olema kompromisslahendus, mida aktsepteeriks enamik rahvast.

Aga nagu isegi president Postimehele antud intervjuus (01.09.07) kinnitas, pole avalikkus kahjuks saanud selget vastust, mida sammas täpselt sümboliseerib. «Kui oleme sellele vastuse saanud, on kergem anda hinnangut ka konkursil võitnud kavandile,» ütles Ilves.

Debatt usu üle

Preester Sakarias Leppik kirjutas 23. juuli Eesti Päevalehes, et aastal 2007 suundub eestlaste vaimulik areng küpsuse suunas, et eestlaste vaimulik tervis on tänu alalhoidlikkusele kosunud.

Aga samas loos öeldi ka midagi, mis paneks võpatama meie suuri usukriitikuid. Nimelt seda, et väärtused tulenevad religioonist: «Rahvuse või suurema sootsiumi eksisteerimise alustalaks on selle väärtushinnangud, suhted ümbritseva ruumi ja olustikuga. Väärtushinnangud lähtuvad religioonidest.»

On üldteada, et tänapäevastes sekulaarsetes ühiskondades, vähemalt lääne demokraatiates, hõivasid inimõigused ja laiem kultuurikontekst koha, mis kunagi kuulus religioonile, ning sellel kontekstil on usu juurde omakorda tagasiulatuv jõud. Näiteks riik tagab oma kodanikele usuvabaduse põhiseaduse, aga ka vastavalt oma kultuurile omaste suhtumistega.

Olgugi et religioon on meie ajaloolis-kultuurisel taustal vorminud kunagi ilmselt kõige rohkem väärtuseid ja arusaamu ning kristluseta on võimatu mõista lääne kultuuri, hakkaks selle väljahüüdmise peale mitmed tuttavad kolumnistid ja mõtlejad lihtsalt karjuma.

Hoolimata eestlaste uskumatusest on niisiis hakanud Eestis toimuma ulatuslik debatt teoloogia, religiooniõpetuse, ühiskondlike väärtuste ja usutõdede üle, kuna kõike seda hõlmamata poleks vast inimese maailmapilt terviklik. Ei tasu üllatuda, et mõtlejaid nõnda erinevatest eluvaldkondadest on.

Martin Kala, kolumnist 

Postimees, 11. septembril 2007

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)