Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

106 kihelkonnakirikut tutvustatakse ühes raamatus

18.01.2019 | | Rubriik: Kultuurielu

kihelkonnakirikudRaamatu „Eesti kihelkonnakirikud“ (fotol) eessõnas soovitab autor Mati Laur pidada lugejal rehnuti, milline saja kuuest kihelkonnakirikust veel nägemata, ja nobedalt sellega tutvumiseks teele asuda.

Ajaloolasest autor võttis selle teekonna esimest korda ette 1980ndatel, mil käis läbi kõik meie kihelkonnakirikud ja tegi asitõendiks igast pühakojast värvifoto. Need Ida-Saksa päritolu värvislaidid, mis on nüüd raamatus kõrvuti tänapäevase ülesvõttega samast pühakojast, olid toonast olu arvestades defitsiidina kõigiti kõva sõna.
Parafraseerides Voldemar Panso ütlust „Enne kui Pariisi sõidad, käi ära Nuustakul“, soovitab Laur Eestimaa kirikutele ringi peale teha, sest „kes on käinud või suisa käega katsunud kõiki kihelkonnakirikuid Reigist Rõugeni ja Jämajast Jõhvini, saaks Pariisi sõiduks heakskiidu Voldemar Pansolt endale“.

Huvireisist sai raamat
80ndatesse aitab pilku heita ka autori eessõnas toodud tänu kõigile headele sõpradele, kes aitasid tal hankida toona piiritsooni kuulunud Eesti saartele pääsemiseks vajalikke pabereid. Külastamata jäi siis vaid üks kihelkonnakirik – Ruhnu.
Mati Laur kirjutab, et aastakümneid tagasi mööda Eestimaad kihelkonnakirikuid avastamas käies puudus plaan sellest raamat kirjutada. Võrreldes 30 aasta tagust pilti tänasega, leiab autor: „Vaid mõni pühakoda on viimased aastakümned rohkem aja- kui inimkätest hoitud, aga päris võssa kasvanud pole ükski. Küll aga võib näha, et kunagine loodus- ja muinsuskaitsjate võitlus kirikuid ümbritsevate põlispuude pärast on lõppenud viimaste võiduga.“
Väidet illustreerib kaanefotoks valitud pilt Halliste kirikust, mis 1985. aastal oli veel varemetes ja uppumas võssa. Samuti kinnitab öeldut pilt Karula kirikust, mis küll nii 80ndatel kui praegu on varemetest üles ehitamata, aga mille ümber on tänapäeval muru pügatud, samuti pole kogudus lasknud kasvada võsa ajaloolise kiriku müüride sisse.
Tuhast tõusmist ootab ka Teisest maailmasõjast alates varemetes seisev Helme kirik Lõuna-Eestis, Käina kirik Hiiumaal ja Anseküla Saaremaal. Eriti nukras seisus on aga Vaivara kiriku vare. Õieti on tegemist meie kihelkonnakirikutest ainsaga, millest pole alles isegi vundamenti – 1776. aastal valminud Peetri kirik jäi 1944. aastal Sinimägede lahingutandrile ja selle, mis lahingust alles jäigi, kasutasid kirikuvaenulikud ehitusmaterjaliks.

Haldusüksusena
Äsja toimunud haldusreformist veel pisut segaduses olevale lugejale kinnitab Mati Laur raamatu eessõnas, et just kirikukihelkonnad on haldusüksustena olnud kõige püsivamad meie ajaloos. Ta selgitab, et Eesti ala jagati kirikukihelkondadeks kohe pärast ristisõja lõppu ning võrreldes muinaskihelkondadega oli kirikukihelkondi rohkem ja nende arv kasvas iga sajandiga. 16. sajandi alguseks, mil reformatsioon lõpetas keskaja, jagunes Eesti ala juba rohkem kui 80 kihelkonnaks.
Viimaseks uueks kihelkonnaks enne Eesti iseseisvumist sai 1911. aastal Viljandist eraldunud Kõpu. 1918. aastaks oli Eestis 106 kihelkonda. Haldusüksusena püsis kihelkond 1925. aastani. Kuigi tolleks ajaks oli juurde tulnud veel kaks kihelkonda, Tormast eraldunud Avinurme ja Vändrast iseseisvunud Käru, ei ole autor neid oma raamatusse enam arvanud, tõmmates mõttelise joone 1918. aasta alla. Muide, sama aasta seisu on arvestatud ka meie maanteede äärde pandud pruunide siltide puhul.

Identiteedi aluseks siiani
Mati Laur on seda meelt, et kuigi ametlikult kihelkonna mõistet haldusüksusena enam ei kasutata, toimib see mõtteliselt ometi edasi: „Kihelkond piiritleb rahva keelt ja pärimust, kihelkondade järgi liigitame rahvarõivaid, kihelkond tähistab tänapäevalgi eestlaste identiteeti.“
Kihelkonna keskpunktiks oli kirik, mis rahva pühapäeviti ja pühadel kokku kogus. Uuemal ajal asusid kihelkonnakeskuses ka kool ja apteek ning aeti äri. Sugugi mitte igasse kihelkonda ei kerkinud kohe uhke kivikirik, selgitab autor, täpsustades, et suurem osa esimestest kirikutest meie maal olid lihtsad akendeta palkehitised. Siiski on tänapäevani alles rohkem kui kümmekond kivist kihelkonnakirikut, mille müürid laoti juba 13. sajandil.

Ülevaade igast kirikust
Saab imetleda autori meisterlikkust, mis lubab suhteliselt väheste tähemärkidega anda põhjaliku ülevaate iga kihelkonnakiriku ajaloost. Veel enam, iga pühakoja puhul on Mati Laur esile tõstnud mõne detaili või seiga, mis seeläbi lugejale esitletud kiriku eriliselt lähedale toob. Võib olla, et juba selle päikese kujutise pärast, mis Kihelkonna Mihkli kiriku pikihoone päiskivi kohale 13. sajandil maalitud on, võib mõni sakraalkunsti huviline teekonna Saaremaale ette võtta. Samuti võib teade sellest, et ühe erandiga on kõik meie kihelkonnakirikud kodakirikud, panna reisisihiks võtma basiilika Urvastes.
Mati Lauri raamat meie kihelkonnakirikutest pakub huvitava ringreisi mööda Eesti sakraal­ehitisi. Tähestikulises järjekorras on need seatud nii, et igale pühakojale jääb kaks lehekülge. Võib oletada, et kui rännak 223 leheküljel läbi, on paljudel lugejatel suur soov minna oma silmaga raamatus esitletud pühakodadega tutvuma.
Liina Raudvassar

Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. (Hb 3:15)