Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

100 aastat tagasi ilmus raamat luterlusest Venemaal

22.11.2017 | | Rubriik: Kultuurielu

Priit Rohtmetsa käes on originaal ja faksiimile. Trükikeskkond DiPri

Usupuhastuspühal esitleti Kumna mõisas Keila lähedal üliharuldase raamatu „Lu­thers Erbe in Russland“ (1918, Moskva) faksiimiletrükki.

Saksakeelsele raamatule lisatud kaks lehte tänapäevast toovad ära eestikeelse sisukorra ja piiskop Tiit Salumäe saatesõna, kus ta ütleb: „Soovin, et raamat aitaks kaasa Vene tsaaririigi luterliku kiriku ajaloo ja tegevuse uurimisele, sest ka see on osa meie minevikust.“
Faksiimile trükiti trükikeskkonnas DiPri Eesti rahvusraamatukogus leiduva eksemplari põhjal. Esitlusel ütles piiskop Salumäe, et raamatu ilmumine toimus täiesti imelise kiirusega ja on iseenesest väike ime. Raamatu veel üks originaal asub ka konsistooriumi arhiivis ja arhivaar Janis Tobrelutsu sõnul jõudis see sinna peapiiskop Jaan Kiivit noorema raamatukogust.
Kirikuloolane prof Priit Rohtmets aitas lahti mõtestada raamatut, mis väga segaste aegade ja olude ajal ilmus reformatsiooni 400. aastapäevaks (1917, trükki jõudis aasta hiljem). Kogumiku koostaja on Theofil Meyer, Moskva Peeter-Pauli koguduse pastor. „Tema tegeles Venemaa luterliku kiriku reformimisega 1917. a ja oli kiriku esindajana ka Tartus I kirikukongressil,“ lisas Priit Rohtmets.
Priit Rohtmetsa sõnul teeb raamatu huvitavaks asjaolu, et tema tähendus on kahetahuline. „Ühelt poolt Venemaa evangeelsest luterlikust kirikust, mis rajati ühtsele alusele aastal 1832, kui võeti vastu luterliku kiriku seadus. Teiselt poolt on näha rahvuslikke taotlusi ja rahvuslikke elemente, mis iseloomustab hästi 1917. a revolutsiooni tulemust. Ehk seda, et kirikud hakkasid rahvuslikul alusel iseseisvuma.“
Kogumikus pole kirjutatud mitte ainult Venemaa luterliku kiriku ja ehitiste ajaloost. Priit Rohtmets toob välja, et suuremat osa teoloogilistest ja vaimulaadi puudutavatest teemadest on käsitlenud Tartu ülikooli usuteaduskonna inimesed. „Näiteks vanemast reformatsiooni ajast on kirjutanud praktilise usuteaduse prof Traugoth Hahn, kes Krediidikassa keldris 1919. a mõrvati, või siis parun Adalbert von Stromberg või Karl Gustav Girgensohn, süstemaatilise usuteaduse professor. See näitab, kui keskne koht oli Tartus usuteaduskonnal, mis oli, kui välja arvata autonoomne Soome, Vene riigis ainsaks evangeelseks usuteaduskonnaks. Kogu riigis.“
Nimetan veel kogumikus esindatud eestlaste kirjutisi. „Kristlus ja reformatsioon eestlaste juures“, autor Leopold Raudkepp, pastor, Kaarli kooli direktor, riigikogu liige. Pastor Harald Põld kõneleb Lutheri ausambast ja kuna samba peal on sildid eesti keeles, annab ka nende saksakeelsed tõlked ja mainib, et ausamba püstitanud parun Georg von Meyendorff oli Venemaa luterliku kiriku üldkonsistooriumi president kuni oma surmani 1879. a.
Parun Georg von Meyendorffile (1794–1879) kuulusid Kumna ja Keila mõis. Kumna mõisa piirid jooksid kokku Keila kirikumõisaga ja sinna teede ristumiskohta mäe otsa lasigi parun 1862. aastal püstitada Martin Lutheri ausamba, mis oli esimene Lutherile püstitatud mälestusmärk kogu Vene keisririigis. Pronksist ausamba hävitas nõukogude võim 1949. a detsembris.
Kui parun 25. oktoobril 1879. aastal Peterburis suri, toodi tema põrm rongiga Keilasse ja sängitati perekonna hauakabelisse Keila kiriku aias. Keila koguduse õpetaja Marek Roots ütles, et paruni hauakabel (Ohtu kabel) on aastakümnete jooksul rüüstatud ja ootab kordategemist. Loodetavasti õnnestub ka Martin Lutheri kuju Keila kirikumõisa läheduses ühel päeval taastada.
Sirje Semm

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)