Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

100 aastat imelikku elu

12.01.2022 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Eliisabeth Hendla sünnipäeval pidas õp Tauno Toompuu armulauaga jumalateenistuse hooldekodus.   Tauno Toompuu.

8. jaanuaril tähistas Rakveres Aia tänava hooldekodus oma 100. sünnipäeva Eliisabeth Hendla. Tema ainus soov sünnipäevakingituse osas oli, et sünnipäeva puhul toimuks hooldekodus armulauaga jumalateenistus. 

Nii me Kolmainu koguduse poolt, mis sai Eliisabethi uueks kodukoguduseks pärast Pärnu, Tallinna Jaani ja Oleviste kogudust, seda ka tegime. 

Kui Rakveres peaks ülepea mõni vaimulik inimene leiduma, siis on see kindlasti Eliisabeth. Viis aastat tagasi ta siia tuli, täiesti võõrana võõrasse paika. Tuli sellepärast, et kodulinnas Tallinnas ei olnud talle enam kohta. Rakverre saabudes oli Eliisabethi esimene hool korraldada nõnda, et ta saaks kirikusse. Kuna liikumine ei olnud tal juba sel ajal kuigi kerge, siis hakkasime kogudusevanemate abiga teda külakorda pühapäeviti kirikusse tooma. See kestis nõnda enam-vähem koroonapandeemia alguseni, mille järel ei ole Eliisabeth enam saanud kodunt palju välja tulla. Ta ise ütleb, et on vaimus ikka kirikus ja nii selgelt tajub seda, mis seal toimub.

Eliisabeth on sündinud Võrus, elanud mõnda aega Pärnus ja suurema osa elust Tallinnas. Neiupõlves oli ta kuni 22 aasta vanuseni õige magusa nimega, nimelt Meejärv. Täna kasutab Eliisabeth sõna „magus“ kõige sagedamini Jumala sõna kohta. „Küll see on magus,“ võib tema suust sageli kuulda. Ehk võib Eliisabethi väga tagasihoidlikku söögiisu kahtlustadagi selles, et ta päevad läbi Jumala sõnaga „maiustab“. Piibel, mida ta kirikukalendri abiga iga päev uurib, on tema kallis kaaslane Pereraadio ja ajalehe Eesti Kirik kõrval. 

Üldse võib Eliisabethi kohta öelda, et temaga vestlemine on korralik jutlusega palveteenistus. On täiesti tavaline, et külalisega vesteldes läheb ta sujuvalt üle kõnele Jumalaga ning sama ootamatult jälle tagasi jutuajamisele inimesega. Nii ei olegi võimalik, et Eliisabethi juurest tulles poleks sa vaimulikult puudutatud. 

Tema voodiserval peetud jutluste peamiseks sõnumiks on aga ääretu tänu ja Jumala armu suuruse kinnitus. Eliisabeth ei ole veel kordagi kõnelnud kurjast ja nõudlikust Jumalast, vaid alati piiritult armastavast ja kõiki enda poole tõmbavast Jumalast. 100. sünnipäeva puhul peetud jumalateenistuse lõpus kordas Eliisabeth teistele hooldekodu elanikele julgustavat sõnumit: „Pidage meeles, mitte kedagi ei jäeta! Jumal ei jäta mitte üht teist maha.“

See on olnud tema viimaste aastate selge tunnetus – Jumal on nii vägev, et keegi ei pea saama hukka. Sest – nagu ta ühest oma taipamisest hiljuti õhinaga kinnitas – kõik on üks. Meil ei olegi vahet ja ei ole paremaid ega halvemaid. Jumalale oleme kõik ühtemoodi. Muidugi kui keegi just ise ilmtingimata tahab maha jääda ja Jumala juurde ei soovi, seda Jumal vägisi ka endale ei võta, on Eliisabeth veendunud.

Eliisabethist oleks rääkida veel palju. Sellest, kuidas tema peamiseks arstimiks on olnud külm vesi, kuidas ta kõrges eas on jõudnud tagasi oma lapsepõlvekiriku ehk luteri kiriku juurde, kuidas tema mõistus on ka nii kõrges vanuses väga vahe ja arukas ning kuidas tema vaimulikus elus tuleb esile müstiku otsekohesus ja siirus. 

Eliisabeth ise palus, et ära mind kiitma hakka. Sellega ma ilmselt ei ole hästi hakkama saanud. Aga jäägu siis vähemalt kõige lõpuks kõlama tänu Jumalale imelise elu ja inimese eest. Eliisabeth tavatseb ise kasutada taolisel puhul sõna „imelik“. 100 aastat imelikku elu koos imeliku Jumalaga ei saa muidu kui tuua südamesse eriliselt suure ja imeliku tänu.

Tauno Toompuu

Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)