Esileht » Online » Online artiklid »

10.09 Ristimärgist eesti keeles ja meeles

10.09.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Kas puu otsas olnuks kindlam?

Vabadussamba kavand on tekitanud elavat diskussiooni. Eriti pahaks pannakse risti kasutamist. Selle kohta ütleb üks kommentaator: “Maailmas on väga vähe või ei ole üldse sümboleid, mis oleksid ristist sügavamad ja mitmeplaanilisemad. Eks seda peeti tõenäoliselt silmas ka Vabadusristi sisse viimisel. Iseasi, et Eestis ei ole mitu põlvkonda (neisse kuulun ka mina) lihtsalt sellist haridust üldse saanud, mis võimaldaks risti sügavusest aru saada.” Seda tuleb kommentaare lugedes tõepoolest tõdeda.

Esineb palju võitlevaid ateiste, kelle ajalookäsituse aluseks on jäänud Hillar Palametsa “Jutustusi kodumaa ajaloost” viimane versioon. Nõukogude kool on imehästi suutnud produtseerida ajupestud tegelasi, kellel risti nähes tuleb silme ette ainult Mõõgavendade Ordu. Rist on aga heraldikas üks levinuimaid motiive. On vanimaid maagilisi, kosmogoonilisi ja ka sakraalseid sümboleid. Sambal kujutatu pole hoopiski ristiusu sümbol, vaid Eesti kõige tähtsam teenetemärk – Vabadusrist. Kahjuks küll moonutatud kujul.

Esivanemaid maha tehes

Paljud ei taha taibata, et kristlasi sõimates ja halvustades teevad nad maha omaenda esivanemaid. Kristlus ja sellega seotud sümboolika on olnud lahutamatu osa meie ajaloost. Meie kultuur kubiseb viidetest kristlusele. Kuna Vabadussõda võideti ajal, mil kristlik kultuur veel domineeris, oleks mälestusmärgi püstitamine selle ajastu sümboolika taustal põhjendatud. Tundub, et kommunistlik ajalookäsitus on eestlasi tugevalt mõjutanud.

On andmeid selle kohta, et ristiusk oli Eestis juba enne Mõõgavendade Ordu asutamist 1202. a. Kristluse varast levikut Eestis tõendavad nii arheoloogilised leiud kui keeleteadus. Eesti keeles juurdunud ristiusu olulised mõisted (pagan, papp, nädal, rist jt) viitavad varasele ida poolt tulnud misjonile. Teine grupp sõnu, nagu kirik, paast, munk jt, annab tunnistust varastest Skandinaavia mõjutustest

Kas keegi arvab tõemeeli, et ilma ristisõdijateta oleksime senini paganlik riik? Igal juhul tagasid ristisõdijad meile lääneliku, mitte vene kultuuriruumi koos vene õigeusu ja kirillitsaga. Nagu nähtub “Taani hindamisraamatust”, kandsid mitmed vasallid eesti nimesid, jätkasid uue võimu teenistuses, näitasid palju kiidetud kohanemisvõimet. Peale nende leidus kindlasti nimevahetajaid.

Soome ajaloolane Seppo Zetterberg ütleb Eesti vallutamise kohta 13. sajandil, et ei ole kerge nõustuda romantiseeritud suhtumisega vallutamisse eelnenud “iidsesse priipõlve” ning harmoonilisse ja demokraatlikku muinasühiskonda. Eestis valitses feodalismi esiaste juba enne sakslaste tulekut, mistõttu feodaalse ühiskonnakorra saabumisega ei kaasnenud eriti suuri muudatusi (Eesti Päevaleht online, 11.08.07).

Kodutu vasar

Siin on abiks võrdlus naabermaadega. 10.–12. sajandist on Skandinaavias allikate põhjal teada klannide omavaheline tihti väga verine maajagamine, vaevalt oli see Eestiski teisiti. Ei olnud ju riiklikku struktuuri, ainult kihelkonnad ja maakonnad; polnud eestlased, vaid ugalased, sakalased, saarlased ja teised. Isegi välisvaenlase vastu võitlemisel ei saavutatud kaua vajalikku ühismeelt. Kui see 1217. aastal osaliselt teoks sai, oli liiga hilja, siis oli Eesti ala juba tugevasti räsitud.

Kristluse osa Euroopa ajaloos ja arengus ei saa eitada. Eestis on aga nähtavasti vahepeal tekkinud palju võitlevaid ateiste – vanapaganaid, kes kardavad ristimärki nagu tuld, kuigi tahaksid vist meelsamini olla Kaval-Antsud? Kibe tõde on aga Sirp ja Vasar, mida iseloomustati rahvasuus: vasaraga pea lõhki ja siis sirbiga maha! See on vahepeal saanud nii omaseks, et kuigi pärast Eesti iseseisvuse taastamist sai ajaleht uue nime Reede ja hiljem Kultuurileht, pöörduti lõpuks ikka tagasi vana hea Sirbi juurde. Vasar jäigi kodutuks.

Võitlevad ateistid ei taha näha, et kristluse halvustamise juures võlgnevad nad siiski tänu “ristikoertele”, saksa pastoritele, kes lõid aluse eesti kirjakeelele, mida okupandid teatavasti nimetavad koerte keeleks. Ehk peaks maha tegema ka sellest tulenevat “saksa tähtedega” kirjutamist? Kas eelistada, et meie esivanemad oleksid puu otsa jäänud – seal ju kindlam? Või nagu meie sugulashõimud, kes sulasid suure vene rahva sisse, mis annab umbes sama kindluse?

Ärkamisajal mängisid suurt rolli ka eesti pastorid. Ja peale selle ei koloniseerinud teised võõrvallutajad aastasadade jooksul Eesti ala nii tugevalt kui idanaabrid poole sajandiga, okupeerides osalt veel ka mentaliteeti.

Vello Helk, ajaloolane, Tartu ülikooli audoktor 

Maaleht, 6. septembril 2007

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)