Esileht » Online » Online artiklid »

10.09 Kahel toolil istuv Lihula õpetaja sihib kolmandat

10.09.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Kirikuõpetaja Kaido Saagi ei näe üksnes Lihula kirikus jutlustamas või matustel, peielauas ega ristsetel. Igal nädalal askeldab ta neli päeva oma antiigipoes, selle kuu lõpus paneb Saak aga ka Peterburis valge õpetajarüü selga.

Kahel toolil korraga istub Saak (42) viimastel kuudel, kuid varsti lisandub neile pooleks aastaks veel kolmaski. Nimelt hakkab õpetaja Saak septembri lõpust sõitma Peterburi vahet, et sealse Jaani koguduse eestlasi teenida.

Läinud reedel oli Saak veel oma stiilses, õdusalt soojas majakeses asuvas antiigipoes. Rootsi punase karva poemaja on Lihula kirikust kiviviske kaugusel. Antiigipoodi meelitavad möödujat tee äärde sätitud vokk ja puust vankriratas.

Poeletil torkavad silma Tiit Madissoni autogrammiga raamatud «Lihula õppetund» ja «Holokaust». Vitriinklaasi all on vaske ja hõbedat. Ahju juurest piilub lubivalge mini-Stalin, mustad vuntsid ees ja rohelised kummikud jalas.

Teistsugused patud

Riiulitel on ajahambast puretud kraami, ka üks reliikvia Lihula rohupoest – pruuni vedelikuga pudel, sildil «Bensiin». Poes on kõike: vanu raamatuid, piibleid, marke, märke, tikutoose, piltpostkaarte, fotosid, õmblusmasinaid, panne, samovare, triikraudu, koguni üks Eesti Wabariigi politseiniku gaasimask ja harmoonium. Igal asjal oma lugu. Oska vaid valida ja tingida.

Jaa-jaa, mõtleb nüüd nii mõnigi. Mis viga hingekarjasel vanavara hankida: tihtipeale on tema ju viimane külaline. Küsingi, kas on nii. Saak ajab silmad suureks: «Olen katsunud need asjad lahus hoida. Pole peielauas ega matustel seda rida ajanud.»

Aga Lihulas sahistatakse mingist maa-ärist. Kas võite, käsi südamel, öelda, et teie hingel patte pole?

«Päris kindlasti on minul patte, on teistelgi; kuid maaga ma midagi ebaseaduslikku teinud pole. Mul on vanaisa talu ja 70 hektarit maad, millest osa tagastati, suurema osa erastasin. Kevadel ostsin pangalaenuga ka Vigala kandis Läti karjamõisa meierei varemetega kinnistu. Eraisikutelt pole ma midagi kingiks saanud.»

Pärandatud relvad

Vanu relvi antiigipoes pole, kui jätta tähelepanuta vahe seatapupuss ja hang. Saagil oli relvaarsenal, millest lehtedes palju pajatatud, aga see on juba 2005. aasta kevadest politseis ja kaitseliitlasest kaplan Saagil sellepärast kohtuasi kaelas.

Saagi garaažist leiti väga palju relvi ja padruneid. Teda kaitsva vandeadvokaadi Nigul Saare sõnul oleks Saak selle arsenaliga saanud oma talus vaenlasele paar tundi tiheda tulega vastu panna.

«Seda oli tõesti palju, läksin ikka natuke liiale,» ütleb Saak.

Kõiki äravõetud relvi ta ei mäletagi. Nimetab kaht kuulipildujat, millest üks oli sakslaste MG-34, teine prantslaste Saterlo, üht kahurimürsku, millest leiti trotüüli, kaht Vene automaati, vint- ja jahipüsse, revolvreid ja padruneid. Suurema osa neist sai Saak enda sõnul päranduseks miilitsakapten Jevgeni Severininilt, kes Saagi kodukandis algul suvitas, hiljem elas ja suri.

«Severinin oli haige. Käisin tal abiks, sest oskasin külas ainsana vene keelt,» väidab Saak. «Kui Severinin kord haiglasse viidi, ütles ta: «Jäägu relvad sinu juurde.» Ja jäidki.»

Kas te relvadest pauku ka tegite?

«Ei, sellist süüdistust pole mulle esitatud,» kinnitab Saak. «Relvad olid mul kõrvaline asi. Vana tehnika, mida on kerge korda teha, on südamelähedasem. Mootorrattaid on mul hulgi, neist korralikumad on muuseumis.»

Samal ajal astub poodi Lihula kandis suvitav Heinz Valk.

«No sa vaata, mis kadedus teeb!» ütleb Valk sissejuhatuseks. «Kindlasti kaevati su peale?! Kurat, kes seda suudab kannatada, et mees peab kauplust! Ma usun, et sul läheb kenasti!»

Saak poetab, et teda ähvardab vangla.

Valk hüüatab: «Kindlasti on kollektsioneerimine kergendav asjaolu! Omal ajal oli ühel Virumaa vanamehel tank. Sakslased jätsid tanki maha ja vanamees vedas selle oma rammusate hobustega metsa. Ehitas küüni ümber ja pani heinad peale. Mõtles, väärt asi, hakkan sellega ehk kunagi kündma. Kümme aastat hoidis, kuni välja tuli. Vangi teda ei pandudki. Sina ju ei eita oma süüd?»

«Ei,» vastab Saak.

Pärin – kui kirikuõpetajat karistatakse kriminaalkorras, kas ta on siis kohast ilma?

Valk: «Issand jumal! No kui tõelist kuritööd pole, miks siis inimest töölt lahti lasta!»

Saak teab, et kirikuseaduse järgi annab kriminaalkaristus küll peapiiskopile võimaluse õpetaja ametist lahti lasta, aga ta ei pea seda ilmtingimata tegema.

Arvamus

Nigul Saar, vandeadvokaat, Kaido Saagi kaitsja:

Paraku on nii, et üldsus peab karistatavaks vargust, tapmist ja muud vägivalda, mis puudutab inimest või tema vara otseselt. Ühiskonnale ohtliku olukorra loomises nagu polekski midagi taunitavat.

Mõtleme. Saagil oli relvaarsenal, millel polnud valvet. Aga kui keegi oleks kirikuõpetaja uimaseks löönud ja kas või ta MG-34 käiku lasknud? See on karm relv, annab tihedat tuld.

Aga kui hingekarjane oleks ühel hommikul pannud Vene automaadi ratta pakiraamile ja sõitnud Lihula kirikusse? Seal oleks aga kuri inimene ratta koos relvaga ära varastanud?

Karistatav ongi ohtliku olukorra loomine – sõltumata sellest, kas midagi juhtus või ei. Oli võimalus, et võib juhtuda. Kui relvad on kerge vaevaga võtta, võib keegi kannatada saada.

Ei saa elada ja tegutseda katse ja eksituse meetodil, et see tegu nagu polekski midagi. On ikka küll. Ega’s seaduseandja ole niisama selle eest ette näinud vaata et isegi kolm korda rangemat karistust kui mehele, kes lööb naabrile taburetiga pähe.

Probleem on selles, et inimene lõi ühiskonnas ohtliku olukorra. Lahingrelvastust ei tohi kodus olla, ka mitte kaitseliitlasest kaplanil. Sellele pole mingit õigustust.

Mis karistusse puutub, siis eks maine kohus otsusta nendes piirides, mida ilmtingimata arvestada tuleb.

Lihula kirikuõpetajat Kaido Saagi süüdistatakse lõhkeaine, tulirelvade ja laskemoonaga seotud süütegudes. Rängaks teeb tema kohtuasja suure koguse tsiviilkasutuses keelatud tulirelvade, nende osade ja laskemoona omamine.

Ainuüksi selle eest näeb seadus ette 5- kuni 15-aastase vangistuse.

Postimees, 10. septembril 2007

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)