Esileht » Online » Online artiklid »

10.09 Iisaku – siin sündis “Ema süda”

10.09.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Selles Ida-Virumaa lõunaosa looduskaunis alevikus käib vilgas elu.

Alutaguse metsade, soode ja järvede keskel asuv Iisaku on kauni looduse ja rikka kultuurilooga elujõuline alevik.

Asudes suure Narva–Tartu maan­tee ääres ja vaid 32 km kaugusel maakonnakeskusest Jõhvist, on Iisa­ku vald läbi aegade kuulunud Ida-Viru maakonna edukaimate piirkondade hulka.

Iisakul on olemas pea kogu inimeste eluks vajalik infrastruktuur. Mõndagi, nagu laste mänguväljakud ja saun, on isegi topelt, sest alevik paikneb kahes osas. Paikkonna rikas kultuurilugu on kajastatud Iisaku koduloomuuseumis, mis aastast 1998 tegutseb kogu Ida-Viru maakonna muuseumina.

Ilus loodus, rikas kultuur

Iisaku kultuurilugu on tihedalt seotud Robert Theodor Hanseniga, kes seal 43 aastat ühtejärge koolis lapsi õpetas ja seltsielu juhtis. Tema asutatud meeskoor võttis 1869. aastal osa esimesest Eesti üldlaulupeost Tartus. Hanseni loodud on nii Eestis kui välismaalgi väga tuntud laul “Ema süda”.

Iisaku kogudus on asutatud 1640, järjepidevalt tegutsenud aga aastast 1864. Iisaku kirik, mis valmis 1894, ning selle juures asuv kalmistu on läbi aastate olnud ühed kõige paremini heakorrastatud kultuuriobjektid Eestis. Riikliku kaitse all olevad neli rõngasristi, mis on Peepude matmispaigal XVII sajandi keskpaigast, on tänaseni hästi säilinud. Siia on maetud ka Robert Theodor Hansen.

Iisaku valla eripäraks peetakse toonekurgede rohkust. Üks nende meelispaiku on Apteegi mägi. Sellel vanal külakalmistul asub ka Alutaguse vanim püsiasustusega valge-toonekure pesa.

Kirikuõpetajast vallavanem

Pole kuigi tavaline, et vallavanemaks saab kirikuõpetaja. “Üks vallarahva teenimine kõik,” ütleb seepeale Iisaku vallavanem ja kohaliku koguduse õpetaja Avo Kiir. Argipäevadel teeb mees vallavanema tööd, laupäeval-pühapäeval täidab vaimuliku ülesandeid. Kui vaja, viib matusetalituse või ristimise läbi ka tööpäeval vallavanema ameti kõrvalt.

Iive on seni Iisakus olnud kahjuks negatiivne: 10–12 sünni kohta aastas tuleb oma 20 surma. Samas rõõmustab vallavanemat, et elanikkonna vähenemine nii suur ei ole, sest inimesi kolib siia ka juurde. Koguduses on 200 liikme ringis, siin ristituid 700.

Kiire sõnul on Iisaku rahvas väga aktiivne ja kultuurilist tegevust on siin suhteliselt palju. Ainuüksi tantsurühmi tegutseb neli, lisaks mitu bändi, segakoor, naisansambel ja näitering. Eriti uhke on ta selle aasta jaanipäevaks valminud uue laululava üle.

Probleeme näeb vallavanem eelkõige olme valdkonnas. Oleks raha rohkem, saaks mõndagi ära teha. Ehkki Iisaku alevikus on infrastruktuur suhteliselt hästi välja arendatud ja kõik põhiline eluks vajalik olemas, puudub suuresti veel kanalisatsioon ning osa tänavaid on asfalteerimata. Tolmuvabaks on teid pisitasa siiski tehtud.

Iisaku on maakonnas üks kõige paremini valgustatud alevikke ning see annab elanikele turvatunde. Siin on käepärast ka oma politsei, kiirabi, perearst, apteek ja postkontor. Alevik on saanud rahulikult areneda ehk seetõttu, et selle juhtimisel pole viimasel ajal poliitilist vastasseisu olnud, tegutsetakse üksmeeles.

“Kõigile, kes midagi teha tahavad, on selleks võimalus antud,” lausub Kiir.

Noortel juba igav ei hakka

Iisaku gümnaasiumi XI klassi õpilased Rait Karri ja Priit Pikhoff ütlevad, et noortel Iisaku alevikus tegevust leidub. “Alati on võimalik midagi huvitavat välja mõelda,” leiavad nad.

Poisid teevad mõlemad bändi ja mitte ainult üht. Priidul on ansambliga Teip, mis viljeleb pungilikumat muusikat, koguni plaat valmis saanud. Ansambel The Irish, milles noormees mängib bassi ja laulab, on peamiselt nn süldilugude peal. Raidil on popmuusika ansambel The Freebie. “See meeldib rohkem meile endale,” lausub ta.

Iisakul tegutseb veel IN Klubi ehk Iisaku noorteklubi. Selle rahastamiseks moodustati mittetulundusühing, mille sildi all projekte kirjutades on saadud raha spordipäevade ja teiste ürituste korraldamiseks. Iisa­ku keskele rajati suuresti noorte enda jõududega mänguväljak, kus nüüd on poiste sõnul hea tšillimas käia. Siin ongi kohalike noorte kogunemispaik.

Rait ja Priit räägivad, et suvel trikitavad nad jalgratastega ja käivad järves ujumas, talvel sõidavad lumelauaga. On korraldatud ka paintballi võistlusi ja muud ekstreemsemat. Palju võimalusi pakuvad ümbruskonna sood ja rabad, kuhu on rajatud laudteed nii jalgsi matkamiseks kui rattasõiduks.

Pärast kooli lõpetamist tahavad poisid mõnda suuremasse linna õppima minna, kuid edaspidi soovivad siiski oma kodukoha arengule õla alla panna. “Linnas on võimalused suuremad, maal paljud igavlevad, joovad ja suitsetavad,” näevad nad praeguses elus puudujääke.

Iisaku kant on ajast aega olnud kuulus metsandusega seotud ettevõtluse poolest. Seal on praegu kaks puiduga tegelevat ettevõtet: Tisler ja Karmis.

Osaühing Karmis alustas puidutööstusega, hakates valmistama sae- ja höövelmaterjali ning liimkilpi ehituse tarvis. Hiljem lisandus metallkonstruktsioonide ja -vormide tootmine, seejärel veel betoonitööd. Seega tehakse nüüd peaaegu kõike, mis ühel ehitusel tarvis, ja Karmise töömehed panevad detailidki ise paika. Nõnda saab firma peatöövõtjana kogu hoone otsast lõpuni valmis ehitada. Tööd jagub nii Ida-Virumaal kui kaugemalgi.

Ettevõtlikke inimesi jagub

Ettevõte on oma 55 töötajaga piirkonna suurim tööandja. Eelmise aasta müügikäive oli 27,2 mln ja kasum 3,3 mln krooni. Karmise puidutööstuse tootmisjuht Margo Karp ütles, et kogu kasum investeeritakse tootmise arendamisse ning uute töökohtade loomisse.

Kes Iisakut külastab, astub kindlasti sisse Dello pagariärisse, mida peab abielupaar Silvia ja Raio Dello koos lastega. Ühes otsas on pood, teises kohvik, millel ilutseb nimesilt KKK.

Omanikud jäävad nende kolme tähe lahtiseletamisel salapäraseks. Ühe versiooni järgi on tegu kiriku, kooli ja kõrtsi lähedusega, aga võib ju öelda “kivikõva kukkel” või “kolme kõri kohvik”, selgitab peremees

Tänavu saab Dellodel pagariäri pidamist kümme aastat täis. “Tööd ja leiba annab, kuid see on ka kõik,” kommenteerib Raio Dello oma äri käekäiku. Nõudmist ja võimalusi oleks rohkemaks, ent kvalifitseeritud töötajaid pole juurde leida. Abikaasa Silvia ütleb, et puhkuse võtmine ei tule samal põhjusel kõne allagi. Töötajaskond koosneb lisaks omanikele kahest kondiitrist ja kolmest müüjast. Suuremate ürituste aegu, näiteks pulmalaua katmisel, tuleb sugulased appi kutsuda.

Praegu on Dello valikus sadakond pagaritoodet, millest 30 pidevalt letis. Osa toodangust sõidutatakse ka Jõhvi linna. Palgad on makstud ja riigimaksud tasutud, ettevõtte euronormidega vastavusse viimiseks võetud pikaajaline pangalaen tiksub omasoodu.

Raio Dello oskab vallavalitsuse liikmena öelda, et Iisakus on viimastel aastatel palju muutunud. Kui varem tegeles enamik metsaga, siis nüüd on juba ka teistlaadi ettevõtlust tekkinud. Osa mehi käib mööda Eestit ehitamas, mõned on tööd leidnud turbarabas. Massilist välismaale minekut pole siit olnud. “Turism ei saa olla ühegi koha põhitegevus, rohkem tuleb toetada tootmist,” leiab mees.

Teine pereäri Iisakus kuulub perekond Tettingule, kes 1990ndate algusest peab siin apteeki. Ega kohalik eraomandus selles äris kuigi tavaline ole, enamasti on tegu ju suurte apteegikettidega.
Majas, kus perekond Tetting ruume üürib, on apteek olnud juba üle saja aasta. Nüüd on tegu Ida-Viru maakonna lõunaosa ainsa rohupoega, kuhu tuleb abivajajaid mujaltki.

Maa-apteekidel pole sugugi kerge end majandada, sest kulusid on palju, aga tulud väikesed. “Püüame teha nii, et see apteek püsima jääks. Siiani oleme toime tulnud,” sõnab Anne Tetting, kes ka ise iga päev leti taga inimesi teenindab.

Hädad on selle kandi rahval samad mis mujalgi. Ikka südame- ja vererõhuhaigused, liigese- ja närvivalud. Vallas on kaks perearsti, kes retseptekirjutavad.

Ravimite hindadest rääkides ütleb Anne Tetting, et püüab need ikka alla lubatud maksimumi hoida. “Ostmata ei jää vajalik rohi kellelgi, kui häda käes, on ka vald toetanud.

Tettingud tulid Iisakule Kohtla-Järvelt 25 aasta eest ning on siinse eluga rahul. Kool ja lasteaed on olemas, kultuurimajas diskod ja näitering, loetleb pereema võimalusi. Koos abikaasaga meeldib talle palju looduses käia – nii järves ujumas kui jalgratastega ümbruskonna arvukatel matkaradadel.

Mees, kellele pool sajandit on lühike aeg

Iisaku aukodanik Daniel Vardja ütleb, et on tegelnud siinse muuseumi juhtimisega suhteliselt lühikest aega ehk 50 aastat. Mees sai hiljuti 96 aastat vanaks. Ta elab üksinda oma majas ning on siiani hästi endaga hakkama saanud. Loeb luubiga lehti ja huvitub maailmas toimuvast.

Mälestused sellest, kuidas ta õpetajana koos abikaasa ja oma kooli õpilastega muuseumisse vara hakkas koguma, on eredalt meeles, vaid mõni nimi ja aastaarv vajab pikemat meenutamist.
“Kui tegeled asjaga, mis sind huvitab, kaob 50 aastat väga kiiresti. Sa tahaksid teda hoida, et jõuaks veel midagi ära teha, kuid kahjuks on see võimatu,” mõtiskleb vana mees.

Moodustanud kohalikus koolis kodulooringi, hakkas Vardja pool sajandit tagasi koos õpilastega kodudest vanavara kokku korjama. Käidi ka tühjaks jäänud majades, kust vandaalid olid tihtipeale küll üle käinud, kuid neile väärtusetud pisut kahjustatud esemed maha jätnud.

Inimesed loovutasid hea meelega puuhange, vanu kelli, tünne ja muud ajaloohuvilistele väärtuslikku, mis siis oma jõududega korda tehti. Kõige suurem mure oli tollal, transpordi saamisega.

Et anda aimu metsase piirkonna majandustegevusest, imiteeriti muuseumis puudelt vaigu kogumist ja muid tegevusi. Kõigil eksponaatidel olid juures annetajate nimed. Nõnda see vanavarakogu pisitasa kasvas. Praeguseks on Iisaku koduloomuuseumist saanud juba kogu Ida-Viru maakonna muuseum.

Vardja sõnul koondus omal ajal muuseumi ümber palju aktiivseid inimesi ning sellest sai omamoodi kultuurikeskus. Eakas mees sõidutati nüüd, oma 96. sünnipäeval endist töökohta vaatama. Ta jäi nähtuga rahule: “Maja on korda tehtud, praegune väljapanek väga huvitavalt korraldatud.” Eriti meeldivad talle loodusvaated.

Kauaaegne direktor valutab praegugi oma elutöö pärast südant, kahetsedes, et ei saa enam ise nii palju muuseumi heaks anda, kui tahaks.

Muistend Iisaku tekkest

Pärast laastavat sõda olnud Iisaku ümbrus inimtühi. Pääsenud ainult üks mees, kes varjanud end kogu sõja aja tühjas kaevus. Ta leidnud valge hobuse ja sõitnud sellega naist otsima. Sirtsu soost leidnudki ta endale vanatüdruku, kes saanud tema naiseks. Mehe nimi olnud Iisak ning tema järgi hakatud ka kohta Iisakuks nimetama. Ümberkaudne rahvas olnud nende järeltulijad

.
Iisakus on:

• lasteaed 70 lapsele,
• gümnaasium 250 õpilasega,
• staadion,
• hooldekodu 16 inimesele,
• kirik,
• rahvamaja,
• laululava,
• kunsti- ja muusikakool,
• maakonnamuuseum,
• postkontor,
• apteek,
• juuksur,
• raamatukogu,
• saun,
• perearstikeskus,
• ostukeskus,
• ehitusmaterjalikauplus,
• kohvik Dello ja pubi Prowints

Allikas: Iisaku vallavalitsus

Maaleht, 6. septembril 2007

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)