Esileht » Online » Online artiklid »

1.12 Võimu ja Vaimu konflikt

01.12.2007 | | Rubriik: Online artiklid

Lahkheli Võimu ja Vaimu vahel sai alguse sellest hetkest, kui Vaim eraldus Võimust. Seega võiks öelda, et see erimeelsus on sama vana kui inimmaailm. Vaimul on Võimu kõrval kitsas, talle ei jätku seal õhku.

Muidugi ei tähenda erimeelsus iseendast veel konflikti, kuid see on kerge tekkima, kui Vaimule tundub, et teda ahistatakse, ja Võimule paistab, et Vaim on muutunud liiga iseseisvaks – iseseisvad ja vabameelsed ei meeldi Võimule.

Juba mõnda kuud on Rapla kirikumuusika festivali räsinud Võimu ja Vaimu konflikt, milles Vaimu esindaja (antud juhul siis Rapla koguduse palgal olev festivali peakorraldaja) Raimo Kivistik on muutunud Võimule (eelkõige Rapla vallale) ebasümpaatseks ja sellepärast on Võim esitanud ultimaatumi: Kivistik peab lahkuma!

Loomulikult ei ole see nõudmine esitatud nii sirgjooneliselt ja nagu siin seisab, aga kõik asjaosalised teavad, et kõigil festivaliga seonduvatel Rapla valla ettepanekutel on vaid üks eesmärk: vahetada festivali korraldaja ükskõik kelle teise vastu välja.

Et tekkinud olukorras kompromissi leida, alustas Raplamaa Omavalitsuste Liit (ROL) suvel aktiivselt festivali arengukava kokkukirjutamist, mis päädis 22. novembril ROLi heakskiiduga (mitte kinnitamisega, nagu Nädaline ekslikult 24. novembril teatas). Tulemusega võiks olla isegi rahul, kui eesmärgiks oleks aastatega Eestis ja kaugemal tuntuks saanud festivali paremaks muutmine. Praegu on arengukavas kahjuks mitmeid punkte, mis teevad murelikuks.

Kus peituvad karid?

Üks tõsiselt ettevaatlikuks tegev kari on arengukavasse kirjutatud nõue kuulutada 2008. aastal välja konkurss festivali toimkonna tegevjuhi (praeguses olukorras ühtlasi ka kunstilise juhi) kohale.

Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Marko Lõhmus alustab oma kommentaari kaugemalt. Sissejuhatuseks juhib ta tähelepanu sellele, et Rapla festival on kogu riigis ainuke tõeliselt maakondlik festival ja selles mõttes unikaalne ning väärib just sellisena, väga nutikalt kokkupanduna ning maakonda ja üle maakonna piiridegi ulatuvana, hoidmist. Siit jõuame tuumani: täna tähendaks edukalt toimiva festivali kunstilise juhi asendamine teelahkmele astumist.

Kultuuriprojektid ei ole võrreldavad majandusprojektidega – need ei allu ühtedele ja samadele reeglitele –, ei ole nii, et loodusseadused on kõigi jaoks võrdsed. Marko Lõhmus juhib tähelepanu sellele, et konkurssi korraldama asudes peab korraldaja endale selgelt aru andma, et tagajärgi võib olla kaks.

Kultuuriprojekt ei ole majaehitus, kus uus töödejuhataja jätkab sealt, kus pooleli jäi, siin tuleb uus inimene oma kontseptsiooniga, mis muudab senist ehitust täielikult. Tuleb olla valmis selleks, et see uus nägu ei ole senisele publikule vastuvõetav ja festival lakkab olemast.

On muidugi ka teine võimalus: uus kvaliteet loobki uue festivali, mis kogub endale uue publiku. Aga see ei ole enam endine festival. Siinkohal tõmbab Marko Lõhmus paralleeli Tallinna Vanalinnastuudioga – uue kunstilise juhi tulek lõpetas komöödiateatri ja lõi NO-teatri, millega kaasnes täielikult ka publiku vahetus.

Ja ainult tänu õnnelikule juhusele (vanameister Eino Baskini tarmukus!) sündis ka uus komöödiateater, mida vajas NO-teatrist eemale jäänud publik. Alati ei ole lahendused nii õnnelikud.

Üks pretsedenti loov kari on kogu selles loos veel. Pisut hirmutav on, et omavalitsused (Võim) on nii jõuliselt sekkunud ühe kultuuriprojekti kujundamisse. Teadupärast on Rapla kirikumuusika festivali korraldajaks EELK Rapla Maarja-Magdaleena kogudus.

Isegi siis, kui tegemist on õilsa eesmärgiga (pole alust arvata, et ROLil tervikuna on mingeid muid eesmärke), on jõuliselt festivali arengukava koostama asudes ja sellesse väga ühemõttelise tähendusega punkte kirjutades ning arengukava enne veel, kui kogudus on jõudnud oma seisukohta võtta, seda heaks kiites, on omavalitsuste liit selgelt pädevuse piiri ületanud.

Marko Lõhmus ütleb, et siit järgmine samm saab olla sekkumine kunstilisse poolde ehk repertuaari ja interpreetide valikusse. Tähelepanelik arengukava lugeja märkab, et tegelikult ongi seda juba tehtud.

Siit edasi võiks hakata juba oletama, et kes on järgmine omavalitsustele mittemeelepärane persoon. Näiteks mõni ajakirjanik? Muide, see näide ei olegi nii väga õhust võetud…

Võitluses Võimuga kaotab alati Vaim

12. detsembril 2006 on Nädaline ära toonud kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupi toonase juhi Jaan Urveti sõnad: „Ma arvan, et see aasta (2006 siis) oli murdepunktiks institutsionaalsel tagasilangusel ja omaalgatusliku kultuuri tunduvalt intensiivsemal esilekerkimisel.

See on olnud valuline, sest need institutsioonid, mis on kultuuri väga pikalt juhtinud ja valdavad ka rahakotti, ei taha üldse hea meelega tunnistada, et tegelikud kultuuritegijad on (hoopis teised), et nad peaksid olema rohkem nende teenistuses, aga mitte juhtima."

Neid sõnu öeldes oli Urvet juba langetanud otsuse Raplamaalt eemale tõmbuda. 4. jaanuaril 2007 on ta kinnitanud: „Olen leidnud enda jaoks uue väljakutse. /…/ Tahan minna sinna, kus on võimalik midagi veel ära teha ja kedagi aidata, tahan, et see toidaks ka mu enda hinge võimalikult rohkem."

Lõplikult viis Urveti Raplamaalt Juuru valla tahtmatus (suutmatus) sõlmida lepingut Mahtra sõja 150ndale aastapäevale pühendatud vabaõhuetenduse lavastamiseks. Samas vallas on oma eksistentsi lõpetamas Mahtra Rahvakool.

Paar aastat tagasi sunniti Raplast lahkuma organist ja muusikaorganisaator Elke Unt. Nüüd on järjekord Raimo Kivistiku käes. Siinkohal tasub mõelda, et iga kultuuriinimese lahkumine jätab augu, mida ei ole võimalik sama kvaliteediga täita. Vähemalt ei ole seni õnnestunud seda teha.

Ajaloost võib tuua hulga näiteid, mis kinnitavad, et Vaimuta jäetud Võim ei saa kaua edukas olla.

Nädaline, 30. novembril 2007

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)