Esileht » Online » Online artiklid »

04.03 Eesti iseseisvuspäeva tähistati Helsingi õigeusukirikus

04.03.2008 | | Rubriik: Online artiklid

Helsingi vanimas õigeusu pühakojas, Püha Kolmainu kirikus peeti 24. veebruaril Eesti vabariigi 90. aastapäeva puhul tänujumalateenistus. Palvuse viis läbi Eesti õigeusukiriku sõprade seltsi (Viron ortodoksisen kirkon ystävyysseura, VYS) esimees, arhimandriit Andreas Larikka, abiks koguduse vaimulikud.

 

Tänupalveteenistus Helsingi Püha Kolmainu kirikus. Eesplaanil vasakult isa Kalevi Kasala ja arhimadriit Andreas Larikka. Neiu Tuuli Koskinen, hr Arne Pajula, Suurssadik Merle Pajula ja VYS:n auliige proua Heli Witting. Foto: Ari Sirviö

Tänupalveteenistus Helsingi Püha Kolmainu kirikus. Eesplaanil vasakult isa Kalevi Kasala ja arhimadriit Andreas Larikka. Neiu Tuuli Koskinen, hr Arne Pajula, Suurssadik Merle Pajula ja VYS:n auliige proua Heli Witting. Foto: Ari Sirviö
Heikki Huttunen. President Lennar Meri on andnud talle Valgetähe ordeni ja EAÕK Püha Platoni medali. Foto: Ari Sirviö

Heikki Huttunen. President Lennar Meri on andnud talle Valgetähe ordeni ja EAÕK Püha Platoni medali. Foto: Ari Sirviö

Eesti õigeusukiriku sõprade seltsi kahekümneliikmelist koori juhatas kantor Daria Balagurin. Palvus peeti nii eesti kui ka soome keeles. Sündmust austasid kohalviibimisega Eesti suursaadik Soomes Merle Pajula koos abikaasaga ning saatkonna nõunik Kristel Engman.

 

Üritusel võtsid sõna Soome oikumeenilise nõukogu esimees isa Heikki Huttunen ning suursaadik Merle Pajula.

Palves mälestati soomlasi, kes võtsid osa Eesti Vabadussõjast ning Eesti Vabadusristi kavalere, samuti sooviti palju aastaid nii Soome ja Eesti vabadele riikidele kui ka mõlema maa iseseisvatele kirikutele.

Samal päeval peeti luterlik sõnajumalateenistus Helsingi Alppila kirikus.

 

Heikki Huttuneni kõne tänujumalateenistusel Eesti Vabariigi 90. aastapäeval 24. veebruaril 2008 Püha Kolmainu kirikus Helsingis.

Teie Ekstsellens Eesti Vabariigi suursaadik pr. Merle Pajula,

vennad ja õed Kristuses. Oleme täna siia kogunenud, et tänada Jumalat Eesti vabariigi üheksakümnenda aastapäeva eest.

Me täname Jumalat ime eest, mis sündis suvel ligi üheksakümmend aastat tagasi – Eesti vägede võidu eest Vabadussõjas. Me täname Jumalat ellujäämise ime eest – Eesti rahvas jäi edasi kestma hoolimata Nõukogude võimu-aegsest deemonlikust ja hävitavast okupatsioonist, mida võiks nimetada kõige ebainimlikumaksi türanniaks inimkonna ajaloos. Me täname Jumalat Eesti taasvabastamise ime eest – laulev revolutsioon, mis viidi läbi ühegi vere tilgata.

Me täname Jumalat kõigi märtrite eest, kes jätsid oma elud Eesti vabaduse eest üheksakümmend aastat tagasi ning teises maailmasõjas – nende noorte meeste ja naiste eest, kes andsid oma elu erinevatel rindejoontel ja nende eest, kes langesid Soomet kaitstes.

Me täname Jumalat märtrite eest, kes andsid oma elu nii Saksa okupatsiooni kui ka Nõukogude pikaajalise rõhuva terrori kätte. Nad olid märtrid kristliku usu tõttu, nende ustavuse tõttu vabadusele, oma rahvale ja keelele, nende veendumuste ja pühendumuse tõttu.

Me vajame mälestust neist – et võtta eeskuju ning õppida nende vabadusejanust ja vaprusest. Nad kõik on meie jaoks tunnistuseks armastusest ja vabadusest, mis on tugevam, kui vägivald.

 

Eesti ja soome õigeusukogudustel on ühine sünnipäev. See on juunikuu seitsmes päev 1923. aastal. Siis liideti mõlemad kohalike kirikutega ja neile anti autonoomne seisund Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi all. Noorte iseseisvate riikide väikesed kirikud said iseseisvaks. Eesti ja Soome õigeusklikke inspireeris lootus, et neil kirikutel on oma ülesanne oma rahva seas. Nad uskusid, et on võimalik olla isamaaline soomlane ja siiras õigeusklik, olla isamaaline eestlane ja siiras õigeusklik. Nad mõtlesid, et Ida kiriku vaimsusel ja õigeusklikul kristlusel on oma koht ja neil on midagi omalt poole anda noorte riikide läänelikus ühiskonnas.

Teine maailmasõda ja selle ajal tekkinud Stalini kirikupoliitika pani proovile noorte kirikute elu. Mõlema autonoomne seisund oli ohus. Soomlased tulid kanoonilisest kriisist välja, sest poliitilised olud polnud nii ebasoodsad kui Eestis. Eesti õigeusukirik “likvideeriti”, kui kasutada okupatsiooniametnike terminit. Tuhanded kirikuliikmed arreteeriti ja küüditati. Kümned kogudused suleti ja õigeusk eesti keeles ja eesti kultuuris oli kadumas.

Eesti õigeusukirikust sai kollektiivne märter. Koos Albaania kirikuga oli Eesti õigeusukirik teine, kelle elu ja tegevust taheti kommunismi ajal lõplikult lämmatada. See on karm tõde, mida on raske mõista neil, kes pääsesid rõhumisest kergemalt. Eesti kiriku saatus on soome õigeusklikele õudne pilt sellest, kuidas oleks võinud minna.

Täna näeme Eesti õigeusukirikut uues ajas. Näeme, kuidas kohalike õigeusukirikute autonoomia on taas saanud oma koha rahva arengus. Oma õigeusukirikul on ülesanded Eesti ühiskonnas, õigeusul on oma sõnum eesti kultuuris ja eluviisis.

Eesti õigeusklike uus aeg räägib kiriku kutsumusest postkommunistlikus situatsioonis ja ühtses Euroopas. Seda on raske mõista ja tunnistada, kui me pole selgust saanud, milline on meie vahekord minevikuga, ateistliku hirmuvalitsusega ja selle jäänukitega. Kui me austame ja mäletame märtreid, näeme Jumala õnnistust katsumuste kaudu. Kohutav pilt muutub ikooniks – nägemuseks, mis peegeldab Jumalariigi valgust ja lootust. See räägib sellest, et ka vägivallast võimsam on vabadus ja armastus.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)